Loo jutustamine algab tavaliselt sõnadega: ükskord ammu, ammu… E-õpe on aga niivõrd uus termin, et sellist väljendit kasutada ei saa. Tartu Ülikooli veebileht ütleb: “E-õppe all mõeldakse õpetamist osaliselt või täielikult arvuti ja interneti abil.” Tutvunud internetis leiduvate e-õppelugudega, tundub mulle, et need on koostatud mingi kursuse raames ja reflekteerivad konkreetse kursuse jooksul omandatud materjale.
Mida tähendab e-õpe mulle? Enda jaoks näen e-õpet pigem elukestva õppe osana, mille alguseks loen arvuti abil õppima asumist. Oma tagasivaates õpitule ei keskendu ma nii väga sellele, mida olen õppinud, kuivõrd sellele, kuidas olen õppinud.
Alustades õppimist arvuti abil, olid õppematerjalid enamasti andmekandjatel. Hiljem lisandusid veebivahendid. Interneti levikuga muutus ka teadmiste omandamise käsitlus. Enam ei olnud teadmiste kandja inimene, vaid masin. Internet pakub õppimiseks võimalusi, millest varem ei osatud unistadagi.
„Tööriistad“, Gregor Laikmaa, 5 a
Nagu enamik iseseisvalt õppijaid ei suutnud ka mina järge pidada oma iseseisvatel õpingutel. Küllaltki kerge on eemalduda seatud eesmärkidest ja eksida vahendite külluslikku maailma. Põnevaid tundide elavdamiseks mõeldud tööriistu on veebis piisavalt. Nende sekka on õpetajal lihtne ära eksida. Nii ka mina: olin õppinud tundma keskkondi, võimalusi ja püüdnud need siduda õpetatava ainega.
Eneselegi teadmatult olin komistanud takistuse otsa, millest kirjutavad paljud tänapäevase õppe uurijad. Läbitud kursused, iseseisev õpe – kõik oli nagu olemas, aga puudus süstemaatiline lähenemine. Miks ma seda teen? Kas uus põnev kursus või veebivahend tõesti aitab mul tõhustada õppetööd või on lihtsalt huvitav teadmine, mis ka lastele tundub põnev, kuid tegelikult midagi neile juurde ei anna?
Tallinna Ülikoolis magistritööd kirjutades puutusin kokku mõistega e-portfoolio. Esialgu tundus ta mulle kui asi iseseeneses. Midagi, mis on jälle kellelgi välja mõeldud, et õpetajate elu raskemaks teha. Nagunii tuleb koguda atesteerimise jaoks kõikvõimalikke pabereid ja tunnistusi, nüüd veel see ka… Õpingute käigus, tutvudes teistsuguste lähenemisviisidega, mõtestasin enda jaoks lahti e-portfoolio olemuse – see on vahend, mis aitab liikuda püstitatud eesmärkide poole, pidada järge oma õpingutel, vajadusel märkmikuna tuletada meelde õpitut ja ühtlasi luua tööandjale tõendusmaterjalide kogu omandatud teadmiste kohta. Ühesõnaga suurepärane abivahend pidevalt muutuvas, infoga küllastunud maailmas. Õpimapp on ju õpetajatele väga tuttav asi. Kahjuks õpimapp internetis mitte nii väga.
Ma ei tea, kui paljud õpetajad üldhariduskoolis omavad e-portfooliot. Praegu internetis ringi vaadates ehk mõni üksik ja seegi tänu kursusele või ülikooli sisseastumisnõuetele. Olen kogenud, et ilma järjepideva portfoolio täitmiseta kaob võimalus end õppijana mõtestada. Portfoolio lahutamatuks osaks on tagasivaade. Oma magistritöös keskendusingi sellele, milliseid üldpädevusi õppijatel arendab reflektiivse loo koostamine e-portfoolio baasil. Selgus, et arenevad kõik pädevused v.a matemaatikapädevus. Kui vaadata neid pädevusi, mis on põhikooli ja gümnaasiumiseaduses kirjas, siis saab selgeks, et nende areng on vajalik läbi elukestva õppe.
Kes soovib teada, mis e-portfoolio on või kuidas seda luua ja kasutada, siis vastavateemalisi kursuseid ja materjale on veebis palju.
Minu kui e-õppija lugu kujunebki e-portfooliosse kogunevate materjalide baasil. See lugu muutub ja täieneb pidevalt, rikastub kursuste ja kogemustega. E-õppija on minu jaoks kui digiajastu kodanik, kes suudab ellu jääda infotulvas, kus CV-d asendab portfoolio ja tavapärasest õppimisest on saanud arvuti ja interneti vahendusel elukestev õpe.
Kadri Laup
