Kristi Vinter ütleb, et enamik asju tema elus on juhtunud tänu õnnelikele juhustele – ei ole olnud karjääri viisaastakuplaane ega muud sellist. Kes teeb, seda märgatakse. Nii on ta kiiresti jõudnud vastutusrikastele ja väljakutseterohketele ametikohtadele: aasta alguses asus ta juhtima Tallinna Ülikooli pedagoogilist seminari ning septembrist on ta juba Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi eesotsas. Kevadel sai Kristist kasvatusteaduste doktor, olles põhjalikult uurinud eelkooliealiste laste meediatarbimist. Veelgi olulisem on ilmselt see, et Kristist on saanud meediakasvatuse eestkõneleja – ta püüab panna inimesi mõtlema, kuidas tänapäeva lapsi neid ümbritsevas meedia virvarris ikkagi kasvatada.

Esmalt edu uuel ametikohal! 1. septembril sai sinust Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktor. Kuidas sa selle ametikohani jõudsid ning mis on su peamine eesmärk selles ametis?

Ausalt öeldes tulin jaanuaris Tallinna Ülikooli pedagoogilisse seminari kindla teadmisega, et toimetan siin viis aastat ja teen kõik selleks, et see kool muutuks ajakohaseks ja teatud valdkonnad saaksid arenguimpulsi. Sellele, et ma nii kiiresti kohta vahetan, ei osanud ma üldse mõelda. Uus töö on mingis mõttes teistsugune. Kui pedagoogiline seminar on pigem praktilise suunaga kool, siis kasvatusteaduste instituudis on olulisel kohal  teadustöö, mis ühe olulise valdkonnana  vajab kindlasti ka turgutamist ja arendamist. Olen terve suvi sellele mõelnud, mismoodi seal võiks edasi minna. Kuna olen ise tehnoloogiaga küllaltki sõber, siis arvan, et ka kasvatusteaduste instituudis võiksid nüüdsemad õpetamissuunad ja suurem sõbralikkus digitaaltehnoloogia vastu tekkida.

Minu jaoks oli sinna sattumine pigem juhuslik, aga kuna minu kandidatuur ametikohale esitati ja instituudinõukogu selle otsuse langetas, siis mõnes mõttes oli see selline ootelolek – kuidas edasi, millele ma väga vastu muidugi ka ei sõdinud. Praegu veel jaksan ja viitsin, aga mingi aja pärast paelub  õppejõu ja teadlase töö kindlasti rohkem. Ja mis põhiline, olen õpetajahariduse arengutest siiralt huvitatud.

Soovisid juba lapsepõlves lasteaiaõpetajaks saada. Miks just nii ja kas sul oli ehk veel mõni meelisamet?

Ma olen hästi varakult teadnud seda, et tahan lastega tegeleda. See, kuhu ma praegu sattunud olen, enam päris see ei ole– see on pigem kummaliste juhuste ja arengute tulemus. Kooli ajal mul isegi ei olnud mingeid muid eelistusi. Kui ma gümnaasiumi lõpus mõtlesin, kuhu kooli edasi minna, siis ma isegi ei üritanud kuskile mujale. Mul on maast madalast klappinud väikeste lastega.

Oled lasteaialaste meediakasvatust põhjalikult uurinud, kuid sa ei ole n-ö kuiv teoreetik, vaid oled lasteaias kaheksa aastat töötanud ja lasteaiaelu seestpoolt näinud. Kindlasti õpetasid lastele selle aja jooksul paljut. Mida aga lapsed sulle õpetasid?

See, kuidas ma praegusel hetkel tulen toime suurte täiskasvanute rühmadega, on läinud suhteliselt valutult ja edukalt just tänu sellele, et ma olen saanud lasteaias hea kooli. Lasteaias pead olema silmitsi kõikvõimalike kapriisidega ning omakasupüüdlike lastega – mis on selles vanuses  eaomane ja normaalne –, aga seda pole täiskasvanute maailmas sugugi vähem, sest inimene tegutseb teatavasti maksimaalse omakasu ja minimaalse jõuvaru printsiibil. Lasteaiaõpetaja kogemus, mis mul on, aitab mind praeguses töös isegi rohkem, kui arvata võiks. Ega see laste ja täiskasvanute n-ö „kantseldamine“ väga palju ei erine. Loomulikult õpetas lasteaed ka empaatiatunnet, mis juhiametis välja ei pruugi paista. Juht ei ole väga populaarne – ta peab tegema paraku ka otsuseid, mis pole kindlasti kõige meeldivamad. Püüd näha asju teise inimese seisukohast, püüda aru saada, mida ta tunneb või mõtleb – see oskus on ka lastelt.

Kas sa tunned puudust lastega tegelemisest?

Tegelikult hästi palju. Eelmine aasta oli minu jaoks murranguline ning tüüris mind plaanidest, mis olin enda jaoks seadnud, hoopis eemale. Eelmisel kevadel valmistasin ette ühte hirmus vahvat projekti. Ma tahtsin sügisel alustada huvikooli õpetajana. Mul oli olemas õppekava, mis on ministeeriumis kinnitatud, ministeeriumi koolitusluba, oma huvikool ning lapsevanemadki helistavad ja küsivad, millal grupp avatakse. Olen aga seisus, kus gruppi avada ei saa, sest mul ei ole enda asemele õpetajat võtta. Ma ise lihtsalt ei jõua seda teha tänasel päeval. Plaan oli avada 10–12 lapsega mudilaste meediaklubi, kus käiksid lapsed 5.–7. eluaastani. Kui keegi potentsiaalsetest juhendajatest huvi üles näitab, siis ma olen rõõmuga nõus selle õppekava kasutada andma. Idee oli hakata terve õppeaasta vältel lastega tegema seda sama, mida ma olin uurinud ja õpetajatele õpetanud – ehk siis eakohase meedia sisu loomist. Väike uurija ambitsioon oli seal kõrval muidugi ka: milline võiks ühe aasta pärast olla nende laste meediateadlikkus, kes käivad kaks korda nädalas temaatilises huviringis. Ilusaks plaaniks see jäi. Peaaegu pool aastat intensiivset tööd selle õppekavaga on praegu riiulisse pandud ja ootab oma aega.

Ehk leidub siiski see õpetaja, kes asja ära teeb?

Ma siiralt loodan, sest vahendid, õppekava, lapsevanemad ja huvi on olemas, aga inimest ei ole hetkel.

Olid õppejõuks saades 27-aastane. Kuidas sinust õppejõud sai ning kuidas tudengid sind vastu võtsid?

Sain õppejõuks juhuse läbi. Lõpetasin pedagoogilise seminari aastal 2000. Tollel hetkel, kui mind kooli kutsuti, töötasin siin samas lähedal Linnupesa lasteaias. Juhtumisi elab pedagoogilise seminari alushariduse osakonna metoodik Maaja Mänd Tabasalus nagu minagi ja me sattusime marsruuttaksoga koos koju sõitma. Siis ta jutu sees ütles, et üks õppejõud läheb pensionile ja et kas ma tahaksin tööle tulla. Ma olen ise naernud, et satun vist elus selliste kummaliste väljakutsete ette, kuna olen nii arg, et ei julge ära öelda. Ütlesin talle, et hüva, ma proovin. Esimesel aastal töötasin õppejõuna lasteaia kõrvalt. Alguses oli see töö hirmutav – mulle ei tahetud näiteks alt valvelauast auditooriumi võtitki anda, öeldi, et tudengitele niisama võtmeid ei anta. Kaugõppe üliõpilaste ette minnes oli igasuguseid seiku. Ükskord üritati mind tudengite hulka ajada, öeldi, et auditooriumi ees ei ole minu koht, et siia tuleb õppejõud. Naljakaid ja natuke pika pilguga vaatamisi ikka oli. Esimene aasta oli ränk. Olen teistele alustavatele õppejõududele ka öelnud, et esimese aasta põhjal ei tohi teha järeldust, kas see töö sobib või mitte. Kui üks aastaring on koolis tehtud, alles siis hakkad seda ametit ja selle juurde kuuluvat tajuma. Enamik asju mu elus on juhtunud tänu õnnelikele juhustele. Täpselt samamoodi siia tööleasumine.

Enamik asju mu elus on juhtunud tänu õnnelikele juhustele.

Nii et sul ei ole olnud täpset ja teadlikku karjääriplaneerimist?

Absoluutselt mitte – vastupidi. Mõned kuud tagasi küsiti mu käest, kas see, mida ma teen, on see, mida ma olen tahtnud teha. Võin öelda, et see, millest ma 2000. aastal pedagoogilist seminari  lõpetades unistasin, saavutasin ma 2006. Kõik, mis on sealt edasi juhtunud, on juba see, et keegi teine ütleb, et tee ja siis ma proovin ja teen. Üks unistus oli mul töötada tolleaegsete õppejõudude ja praeguste heade kolleegide eeskujul õppejõuna ning teine töötada lasteaias juhataja asetäitjana, kes tegeleb just pedagoogilisetöö koordineerimisega. Sinna ma asusin tööle 2004, tööd õppejõuna alustasin 2006. Üks asi on viinud teiseni ning seni ei ole ma oma tegemistes õnneks ka väga põrunud.

Mis viis sind meediahariduse temaatikani?

See on jälle huvitav juhus. Ilmselt inimene, kellelt ma selle idee sain, isegi ei tea, et tema mind inspireeris. Aastal 2003 valisin magistriõppes aine “Argumenteerimine ja retoorika”, mida luges Katrin Aava. Tegemist oli meediaainega, kus räägiti propagandast, meedia toimimisest jne. Mind hakkas see teemavaldkond huvitama.

Oma erialast lähtuvalt mõtlesin, et väikesed lapsed viibivadki meedia mõjuväljas väga suure osa oma ärkveloleku ajast, aga mitte keegi ei ole sellele hariduse kontekstis piisavalt tähelepanu pööranud. Doktoriõppesse astusin juba kindla plaaniga seda uurida. Tolleks ajaks olin selle teema kohta juba ise palju lugenud ja uurinud. Doktoriõppes avanes pilt, et igal pool mujal tehakse, agameie ei tee lasteaedades midagi!

Oled uurinud eelkooliealiste digitaalmeedia tarbimist. On sul veel teemasid, mida edaspidi uurida tahaks?

Kinkisin selle konkreetse mõtte oma heale kolleegile, kes astus Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktoriõppesse. Mind on üha enam huvitama hakanud see, kuidas kuni kolmeaastased väikelapsed digitaaltehnoloogiaga (eriti puutetundlikuga) toimetavad. Selles valdkonnas on uuringute kiht alles nii õhuke ja järeldusigi tehakse peamiselt televisiooni pealt, mis on aga staatiline ekraan. Seda puutudes ei juhtu midagi. Aga kuidas hoopis teistsugune, puutetundlik meedium sellele pisikesele lapsele mõjub? Selliseid uurimusi ahmin ka ise praegu lugeda. Selles liinis saan oma värske doktorandiga uurimist loodetavasti jätkata. Teiseks on mu südameasjaks see, kuidas tehnoloogia jõuaks lasteaedadesse selliselt, et see hakkaks enam lapse arengut toetama. Vaja oleks arendus- või tegevusuuringuid, mis aitavad parimaid praktikaid ja metoodikaid tekitada, et õpetajatel tekiks rohkem julgust tehnoloogia abil lapse arengut toetada. Et ei arvataks, et tehnoloogia tuleb lapse ellu alles 8. eluaastal ja me saamegi lapsi õpetada tänapäeval täpselt samamoodi nagu 20–30 aastat tagasi. Samuti uurin huviga tulevikku vaatavaid õppekavasid ja õppekavateooriaid, kus kaasaegse tehnoloogiaga toimetulekul on suur rõhk.

Praegu koolis õpetavad inimesed on traditsioonilise meedia põlvkonnast pärit ning neid võib nimetada digitaalseteks immigrantideks. Kuidas saaks digitaalne immigrant tänapäeva digipõlvkonda kasulikult suunata, kui tal endal on hoopis teistsuguse kasvukeskkonna kogemus?

Sellele pöörasin samuti oma doktoritöös tähelepanu. Õpetamise ja arendamise protsessis tuleb õpetaja ja õpilase roll üle vaadata. Me ei saa enam võtta täiskasvanut kui kõiketeadjat – täiskasvanud ja eelkõige digitaalsetest immigrantidest õpetajad peaksid mõistma, et  ei tohiks olla häbiasi paluda kas või kolmeaastast last midagi käivitama, ette näitama vms. Ning näidata imetlust selle üle, et ta oskas midagi hästi õpetada. Mulle tundub, et see rollimuutus on õpetajatel mõtlemises kinni, et “õpetaja peab kõike teadma, kuidas ma nüüd ütlen noorema põlvkonna inimesele, et tule ja aita mind”. Õpetajal on kutsega kaasas käivate ootuste pärast seda raskem teha. Õpetajakoolitus peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, kuidas kaasata lapsi, neid, kes teavad. Võtke nad teinekord õpetaja assistendiks, pange nad ise vahel üksteist õpetama ja probleeme lahendama. Seda nimetatakse eakaaslaste tuutorluseks. Samuti on see väga hea õppimise viis – ega ilmaasjata ei öelda, et parim õppimine on õpetamine. Andke see võimalus neile digitaalsetele pärismaalastele! Sellele peaks pedagoogikateaduses varasemast enam tähelepanu pöörama.

Kuidas eelkooliealised lapsed kasutavad arvutit ja internetti oma igapäevaelus praegu ja kuidas näiteks 10 aasta pärast?

Kuna tehnoloogia muutub väiksemaks ja valdavalt puutetundlikele ekraanidele toetuvaks, siis julgen oletada, et arvuti kasutamist alustatakse veel varem. Olen skeptiline vanemate suhtes, kes ütlevad, et nende laps arvutit üldse ei kasuta. Mulle tundub, et täiskasvanute arvates tähendab arvuti enamasti sülearvutit või lauaarvutit. Olen küllaga olnud selliste situatsioonide tunnistaja, kus küsin väikelapse vanemalt: kas sinu laps kasutab arvutit? Siis öeldakse: oi ei, absoluutselt mitte. Järgmisel hetkel näen, kuidas tuleb natuke üle üheaastane, nutitelefon või iPad kaenla all. Vanemad ei oskagi mõelda, mis meie ümber tegelikult kõik arvutid on. Mis puudutab praeguseid lapsi, siis alles mõned aastad tagasi öeldi uuringutele toetudes, et arvuti kasutamist alustatakse 8. eluaastal. Oma osa mängib ka see, kui hästi on majapidamine tehnoloogiaga varustatud. Kui kodus on ainult n-ö klassikalised arvutid, siis võib vanus olla tõepoolest natuke suurem, aga üldiselt tänapäeval on 3. ja 4. eluaastal  esimesed kokkupuuted arvutiga. Mida rohkem puutetundlikud ekraanid vahetavad klassikalist arvutit välja, seda madalamale arvutiga alustamise iga kipub nihkuma.

Mida need 3- ja 4-aastased praegu arvutis põhiliselt teevad – vaatavad multikaid ja mängivad mänge?

Enamasti vaadatakse multikaid, mängitakse mänge ja väga populaarsed on kõikvõimalikud videod. YouTube ei ole teatavasti kõige turvalisem koht videoklippide vaatamiseks. Vaieldamatult tingib laste eelistuse esialgu eestikeelne peale loetud tekst, sest lugemine selles eas veel kõigil selge ei ole – näiteks on eelistatud portaal Lastekas ja mudila.ee. Muusikavideod on väga populaarsed – viieaastastel on juba oma kindlad lemmikud, popvideoid fännatakse ja matkitakse. Mulle tundub, et see on teatud kindel muusikastiil või -rütm, mis neile meeldib, sest lemmikud kipuvad olema üksteisele stiililiselt sarnased. 2010, kui enda uuringut tegin, oli näiteks Shakira “Waka-waka” populaarne – kui keegi laps ütles, et see on tema lemmik, siis järgnes kiljuv kisakoor.

Tihti on lapsed väga osavad IKT vahendi kasutajad, kuid jäävad sisu mõistmisel hätta. Mida peaksid praegused alushariduse tudengid ülikoolis rohkem õppima, et olla tulevikus lastele aktiivsed meediajuhendajad?

Oleme oma koolis juba kolm aastat õpetanud valikainena “Meediakasvatuse didaktikat”. Õpetame eakohaseid nippe, kuidas õpetada last näiteks videopõhist „teksti“ mõistma ning aru saama, kuidas video kokku pannakse, kuidas asjad ekraanile saavad. Tallinna Ülikooli kõik lasteaiaõpetajaid koolitavad akadeemilised üksused on võtnud selle aine oma õppekavasse ja ainepunktide mahtugi on suurendatud.

Tehnoloogia kasutamise oskus ja julgus annavad meediakasvatuse läbiviimiseks suure eelise, kuid tegelikult saaksid õpetajad ka piltidega paljut lastele õpetada – milline on pildi mõju tekstile, kuidas pilti mõjutab valgus ja see, millised värvid sinna valime. Või kuidas pannakse kokku  pilt ja muusikapala ja kuidas see võib kohe hakata mõjutama sisu tajumist. Pannes ühele pildile erinevad muusikapalad taha, tajume seda pilti erinevalt. Lastele sellised harjutused väga meeldivad. Internet on neid samu asju täis: videod, pildid, animatsioonid, helid, tekstid. Lastega saab käsile võtta multimeedia ABC – harutada see lahti ehk hakata erinevate komponentide ja nende mõjuüle lastega arutama ja katseid tegema. Näiteks tegime nii, et lapsed läksid mängult 3D-kinno, panid silmad silmaklappidega kinni ja püüdsid helide järgi ekraanil toimuvat mõistatada. Lapsed õpivad selle käigus, et pilt, heli, tekst, video ja animatsioon ongi erinevad osad, mis pannakse osavalt kokku ja selliselt, et see oleks vaatajale võimalikult mõjus. Lastega saab mõtiskleda selle üle, et kuimina oleksin sama klipi autor ning paneksin kokku teistsugused osad, aga jätaks loo samaks, siis tunduks see vaadates hoopis teistsugune.

Varateismelistel ja teismelistel tekib informatsiooni usaldusväärsuse küsimus hoopis teises kontekstis.

Minu enda jaoks on oluline ka see, et koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava muutub ajakohasemaks, nüüdset keskkonda arvestavamaks. Uues riiklikus õppekavas on meediakasvatus sees, sellele hakatakse suuremat tähelepanu pöörama. Teada on ka see, et ministeeriumis on tõsised plaanid hakata enam tähelepanu pöörama lasteaia kasvukeskkonnale ka selles mõttes, et digitaaltehnoloogia on selle loomulik osa ja sinna tuleb neid vahendeid sisse tuua. Seda mitte õpetaja kiusamiseks ega selleks, et lapsed neid individuaalselt kasutaksid, vaid justnimelt selleks, et õpetada lapsi tänapäevaselt.

Raamatut ei saa kunagi kõrvale heita, aga see ei saa olla ka ainus õppevahend. Lapsed õpivad nende vahendite kaudu, mis on nende igapäevaelus olemas.

Oma doktoritöös kirjutasid, et suur osa Eesti lasteaedu vajab samasugust Tiigrihüpet nagu üldhariduskoolid on kogenud. Kuidas seda saavutada? Mis on praegu vajaka? Kas tooksid mõned konkreetsed näpunäited, kuidas lasteaiaõpetajad peaksid senisest enam IKTd kasutama?

Jah, ka haridusuuendusi suunavad ametnikud peavad aru saama, et see on ajastu märk. On paratamatu, et tehnoloogia pole midagi sellist, mis alles kooli tulles lapseni jõuab. Positiivseks märgiks on ministeeriumi plaanid lasteaedasid tehnoloogiaga varustada.

Leidub siiski ka näiteid (eriti uute lasteaedade puhul), et lasteaias on kõik uusimad digivahendid olemas, aga neid ei kasutata piisavalt. Direktorid ütlevadki, et mis neid vahendeid juurde muretseda, kui neid ei kasutata. Õpetajad ikkagi pelgavad. Loodame positiivseid arenguid lasteaedades sellega, et hakkasime sellest aastast pedagoogilises seminaris koolitama lasteaiaõpetaja eriala kõrval haridustehnoloogiliste pädevustega õpetajat. See on inimene, kes peaks minema lasteaeda tööle õpetajaks, aga teeb rühma tööd loodetavasti pisut väiksema koormusega ning tema lisaülesandeks olekski innustada ja toetada õpetajaid ning algatada vahvaid projekte, mis on seotud digitaaltehnoloogia kasutamisega jne. Kui rakendame arvuti õppetegevusse – ja see ei tähenda seda, et ma näitan PowerPointist lastele pilte, – siis õppetegevus, mis tavaliselt kestab lasteaias 20 minutit, võib väldata poolteist tundi nii, et lapsed üldse ära ei väsi. Õpetaja peaks mõistma, et see aitab teda ka distsipliini saavutamisel ja laste tähelepanuhaaramisel ning pakub ka endale vahvat avastamist. Me oleme kolleegidega mõelnud, et me ei jõua niipea iga õpetajani, aga kui me saadame Eesti lasteaedadesse koolist laiali oma haridustehnoloogidest „spioonid“, kes innustavad ja julgustavad lasteaedades kohapeal, siis see on väiksekski läbimurdeks esimene samm.

Täiskasvanud tahavad koolitusele minna tihtipeale sinna, kus nad tunnevad end kindlalt – näiteks kunstikoolitused on lasteaiaõpetajate seas popid. Inimene ei taha minna sinna, kus ta tunneb end saamatuna. Ma siiralt imetlen neid õpetajaid, kes tulevad Tiigrihüppe lasteaiaõpetajate koolitusele ja ütlevad, et ma tahangi seda teada ja osata. Neid on tegelikult jube vähe, sest palju mugavam on minna kohta, kus on teada, et ma paistan oma oskustega juba minnes silma. Lasteaiaõpetajate puhul on nende õpetaja isik väga oluline – väga hästi tehnoloogiat tundev IT-poiss jõuab kümme korda närvi minna, tehnoloogiaga mitte harjunud õpetaja vajab aga rahulikku õpetamist ja teistsugust lähenemist. Inimesi, kes seda suudaks, ei ole väga palju. Tiigrihüppe koolitajad on selles suhtes tõesti head inimesed.

Kui rääkida kitsamalt ainult vahenditest, siis mis peaks lasteaias kindlasti olemas olema?

Tehnoloogiast lasteaias ei räägi ma mitte selles tähenduses, et lapsed tegeleksid sellega individuaalselt, vaid et sellega saab lastega kollektiivseid tegevusi teha. Kindlasti peaks lasteaias olema projektor – siis saab ühe arvuti ekraani teha kõigile nähtavaks. Nii et projektor, arvuti, kõlarid peaksid kindlasti olemas olema kui mitte igas rühmas, siis vähemasti lasteaias. Minu suur unistus on see, et töövihikule hakkaks alternatiivset ja atraktiivsemat õppimisvõimalust pakkuma ka tahvelarvuti koos õppekava ja lapse arenguga kooskõlas oleva tarkvaraga. Kui mõelda, mida lapsed individuaalselt kasutada saavad, siis mina ekspluateeriksin lasteaias oluliselt rohkem fotoaparaati. Ja seda mitte selles tähenduses, et rivistume nüüd õppekäigul puu ette ja näitame pildiga, et siin käisime. Ei ole paremat vahendit vaatlema ja märkama õppimiseks kui fotoaparaat. Selleks tuleb anda aparaat lapsele kätte ja anda ülesandeid. Õpetajad pelgavad kasinates tingimustes sageli seda, et aparaat läheb katki, aga fotoaparaadile saab ju panna kaelapaela taha. Mistahes asjaga on risk, et see võib katki minna, aga ka see käib õpetuse juurde,  kuidas heaperemehelikult vahenditega ümber käia ja neid kasutada. Need vahendid oleks tõesti miinimumprogramm.

Mida pead ise oma tööelu suurimaks saavutuseks või kõige põnevamaks projektiks?

Kindlasti ei ole see seotud doktoritöö ega ametitega, mida olen sattunud pidama. Ma pigem arvan , et see võiks olla see, et meediakasvatuse vajadust ja teema olulisust on hakatud laiemalt märkama. Isegi kui seda ei mõisteta hetkel veel päris samamoodi nagu ma sooviks, et mõistetaks, siis vähemalt on selle üle hakatud rohkem arutlema. Võib-olla selle tulemusel midagi inimeste arusaamades muutub, kuidas tänapäeva last kasvatada.

Mis oleks Eesti hariduses teisiti, kui sina oleksid haridusminister?

Teades seda, kui konservatiivne on haridussüsteem ja kui kaua peab asjadest rääkima ja n-ö „peksa saama“ enne, kui üldse mingisugune teema tõsiseks mõtlemisaineks võetakse, siis haridusminister peab enne ikka päris pikka aega olema, et oma töö vilju maitsta saaks. Mõtted on samad, millega kasvatusteaduste instituuti lähen: kiiretest ühiskonna ja tehnoloogia arengutest tingitud muutused peavad enam kooli jõudma  ja mitte ainult nii, et anname vahendid, küll nad hakkama saavad. Ka õpetajakoolitus peab seda enam toetama. Tehnoloogiast väljapoole vaadates pean probleemiks ka seda, et teadus ei toeta piisavalt hästi praktikat. Teadusmaailm eksisteerib justkui omaette, praktika omaette. Praktilised koolitegelikkusega seotud uurimused, mis aitavad reaalset koolipraktikat paremaks muuta, ja miks ka mitte praktikute kaasamine uurimisprojektidesse võiks olla üheks oluliseks teemaks. Lühidalt öeldes teadus ja praktika võiksid olla rohkem seotud.

Sul on tööalaselt väga palju tegemist. Kas sul jääb aega ka isiklike huvidega tegelemiseks?

See on keeruline küsimus. Ma olen hobide mõttes suhteliselt igav inimene. Olen ise alati naernud, et on sattunud vist nii, et minu hobi on töö ja töö on hobi. Kui nüüd tööelust väljapoole vaadata, siis ega ülearu palju hobideks aega ei jäägi. Olen endale ja lähedastele lubanud, et  hetkest, kui ajad muutuvad stabiilsemaks, õpin uuesti puhkama. Mõned aastad tagasi avastasin tennisemängu – sellega tahaks uuesti tegelema hakata. Naudin lugemist, mulle meeldib populaarteaduslik kirjandus, Imelise Teaduse erinevad raamatud jne. Raamatud, mis tekitavad seoseid mu enda valdkonnaga, panevad asju teisiti nägema. Olen kunagi õppinud klaverit, mingil ajahetkel oli see minu jaoks parim stressimaandamise viis. Praegu pean ütlema, et mu klaver seisab kohutavalt häälest ära ja ma ei ole seda vist poolteist aastat puutunud.

Mäletan neid hetki, kui istusin klaveri taha ja tõusin poolteist tundi hiljem täiesti puhanuna. Veel sooviksin rohkem tegeleda käsitööga. Gümnaasiumi ajal ei olnud mul ühtegi kootud või heegeldatud riideeset, mis ei oleks olnud minu enda tehtud. Kaks aastat tagasi oli mul suur soov teha mootorratta load, seda mõtet pole ma siiani päris maha matnud. Praegu naudin mehega kaasa sõitmist taga kaasreisijana istudes.

Kolleegid ja sõbrad Kristist

Andra Siibak

Kristi doktoritöö kaasjuhendaja ja teadusartiklite kaasautor

Tutvusin Kristiga 2009. aastal, mil prof. Veronika Kalmus kutsus mind kaasa lööma Kristi juhitud teadusprojektis MEVA.

Juba meie esmakordsel kohtumisel hämmastas mind Kristi ettevõtlikkus (suutis ta ju ühe projekti raames edukalt koostööd tegema panna kolme eri kõrgkooli inimesed), tohutu töötahe ja positiivsus. Nüüd, olles Kristiga koos kirjutanud nii mõnedki teadusartiklid ning olles olnud toeks tema doktoritöö kirjutamise juures, ei väsi ma imestamast: kuidas ta ometi seda kõike suudab?!

Ma usun, et meie koostööd iseloomustab kõige paremini sõnapaar “koos kasvamine”. Tunnen, et mina õppisin nende koos kirjutatud artiklite ja ühiste arutelude jooksul väga palju. Pealegi, Kristi oli ideaalne doktorant! Ta sukeldus alati innuga teaduskirjanduse otsingule, pakkus välja uusi ideid uurimistööks ja suutis need ideed siis ka edukalt ellu viia. Kõikides oma tegemistes on ta äärmiselt sihikindel ja tööle pühendunud. Ja lisaks kõigele – ta silm särab. Selline koostöö saabki olla vaid üks puhas rõõm!

Heiki Haljasorg

Kristi kolleeg Tallinna Pedagoogilisest Seminarist

Tunnen Kristi Vinterit aastast 2011, kui asusin tööle Tallinna Ülikooli pedagoogilise seminari lektorina ning alustasin õpinguid Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi doktorantuuris. Enne olin teda näinud televisioonis, kus ta rääkis meediakasvatusest.

Kristi Vinterit iseloomustab professionaalsus, innovaatilisus, sõbralikkus, abivalmidus, rõõmsameelsus, suur töövõime ja tähelepanelikkus. Tema kaitstud doktoritööd meediakasvatusest on peetud üheks paremaks, mida viimasel ajal Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudis on kaitstud.

Üliõpilased on väga kõrgelt hinnanud tema loenguid. Ta on suutnud leida hea tasakaalu ühelt poolt infotehnoloogia ja ülikooli ajaloolise akadeemilise õhustiku vahel. Teiselt poolt mõistab ta üliõpilasi, aga on siiski ka parajalt nõudlik. Seminari direktorina on ta jäänud samasuguseks sõbralikuks ja abivalmis inimeseks, nagu ta on kogu aeg olnud. Tema ajal on seminari juhtimine muutunud professionaalsemaks ja innovaatilisemaks.

Mida ma temalt õppinud olen? Mäletan, et olin just minemas Rootsi ja Prantsusmaale, et viia läbi küsitlused sealsetes koolides. Kuna olin alles esimese aasta doktorant, siis pärast ühte õppekavateooria loengut arutasime minu uurimistööga seotud metodoloogilisi probleeme üsna põhjalikult. Sellest ja hilisematest samalaadsetest vestlustest on väga palju kasu olnud. Kuigi ta on minust noorem, on mul temalt palju õppida.

Kadri Kiigema

Kristi sõber ja Tallinna Ülikooli turundusjuht

Tunneme Kristiga teineteist juba 27 aastat ehk alates sellest hetkest, kui 1986. aastal tollase Pärnu IV Keskkooli muusika eriklassi ukse taga trehvasime. Kristiga seob meid palju ühiseid mälestusi, väärtusi ja hoiakuid, mistõttu oleme siiani üksteisele ühed parimad sõbrad.

Kristi on väga süsteemne, põhjalik ja arukas inimene, kes on alati kahe jalaga maa peal ja annab vaid neid lubadusi, mida tõesti täita suudab. Kui üldse kedagi fraasiga “vaga vesi, sügav põhi” iseloomustada võiks, siis on see Kristi. Kui kitsa silmaringiga ja eelarvamustest kallutatud inimesed jäävad enamasti tema seltskonnas kohmetult vait, siis ühiskonnast ja elust tervikuna huvituvad avatud meelega inimesed leiavad temas väga mitmekülgse, mahlaka eneseväljendusega ja oma seisukohti põhjendavaid argumente kui varrukast raputava vestluspartneri.

Kristi on nii mõneski mõttes fenomen, kuna kõik, mida ta ette võtab – olgu see seotud õpetamise, juhtimise või teadustööga –, viib ta filigraanselt ellu. Nii on ta kujunenud paljude üliõpilaste lemmikõppejõuks, kolleegide jaoks usaldusväärseks ja kindlakäeliseks juhiks ning oma valdkonna vaieldamatuks professionaaliks. Minu jaoks on ta ennekõike väga hea sõber, kellele saab loota, kes on alati toeks ja kellega koos olen valmis mistahes lahingusse minema.

Kristilt olen palju õppinud. Ta oli esimene, kellelt õppisin raamatute süsteemse lugemise kunsti – ikka pliiats ühes ja vajadusel joonlaud teises käes. Nõnda on enamik mu erialakirjandust täis rikkalikke kritseldusi ja allajoonimisi. Kristi on olnud suurepärane eeskuju ka põhimõttega “üheksa korda mõõda, ükskord lõika” ehk põhjalikus planeerimises ja asjade elluviimises. Olulisimana toon välja tema müstilise ajaplaneerimise oskuse. Isegi kui meil kõigil on ööpäevas võrdselt 24 tundi, siis mingi valemiga õnnestub temal sellest ikka rohkem välja pigistada kui teistel. Kuidas, ei tea! Seda pean veel õppima!