Tartu Ülikool käivitab innovatsioonikoolide võrgustikku

Maikuus valis Tartu Ülikool Eesti õpetajahariduse edendamiseks 110 kandidaadi seast välja 23 innovatsioonikooli ja 34 innovatsioonisõpra (vt http://pedagogicum.ut.ee/et/praktika/). Nende seas on põhikoolid, gümnaasiumid ja lasteaiad, aga ka huvikool ja kutsekool. Osa välja valitud koolidest on spetsialiseerunud tööle erivajadustega õppijatega. Kõik kandideerijad analüüsisid end, lähtudes eelnevalt ülikooli ja koolide koostöös koostatud innovatsioonikoolide kontseptsioonist. Järgnevatel aastatel arendatakse moodustatud võrgustik välja, tuginedes muu hulgas viimase aasta jooksul tehtud katsetustele Tartu Kivilinna Gümnaasiumis.

Innovatsioonikoolide foorumil juunis arutasid erinevate koolide esindajad ühiselt, mis on peamised väljakutsed Eesti koolide arendamisel.

Kui praktikakoolid on keskendunud traditsioonilisele pedagoogilisele praktikale, siis innovatsioonikoolide üks roll on valmistada enda meeskond ette pideva pedagoogilise praktika läbiviimiseks. See on Tartu ülikoolis uus praktika vorm, mis võimaldab üliõpilastel kahe aasta vältel läbida praktikat üle nädala toimuvate ülesannete kaudu. Tänu sellele loodetakse tõhustada õpetajakoolitust, sidudes paremini teooria ja praktika. Samas nähakse innovatsioonikoolide olulise rollina ka laiemalt Eesti hariduselu edendamist läbi ülikooliga koostöös toimuva õppe-, teadus- ja arendustöö. Iga kooli roll lähiaastatel täpsustatakse ühiste arutelude käigus.

Innovatsioonikoolide võrgustiku oluliseks eesmärgiks on tutvustada ja levitada edu toonud ideid, näiteks õppetöös rakendatud vahendeid.

Innovatsioonikoolide võrgustiku rajamise eesmärk on tuua muutusi Eesti haridusellu. Seni on osa muudatusi tulnud entusiastlikelt õpetajatelt ja osa ülikoolidest. Võrgustiku idee on tuua kokku entusiastid ning liita ühtseks kogukonnaks, kuhu kuuluks ka ülikooliinimesed. Nõndanimetatud praktikute ja teoreetikute koostöös sünniks parimad uued lahendused. Võrgustikul nähakse tähtsat rolli õppekavaarenduses (nii koolides kui ka ülikoolis), õppematerjalide koostamises (et uus õppekava, õpetaja kutsestandard ja näiteks õpetaja haridustehnoloogilised pädevused tõepoolest rakenduks) ning uute õppemeetodite ja vahendite kasutuselevõtul. Selles protsessis on koolidelt oodatud eriline avatus uue otsimiseks ja katsetamiseks.

Ülikooli roll on aidata õpetajatel uusi ideid teooria abil täiustada ning seejärel läbi proovida. Kui näiteks uus õppematerjal, meetod või digitaalne abivahend on välja arendatud või leitud, siis tehakse innovatsioonikoolides sellele põhjalik teaduslik testimine. Kui tulemused näitavad, et materjali, meetodit või vahendit ei ole mõistlik rakendada, siis saab selle kõrvale jätta või suunata lisaarendusse enne selle laiemat kasutuselevõttu. Kui aga innovaatilise materjali, meetodi või vahendi katsetamisel tehtud uuring ning kogutud tagasiside näitab õppimisel positiivset efekti, siis tuleb hakata täitma innovatsioonikoolide võrgustiku järgmist rolli – ideede levitamist näiteks täiendusõppe kaudu.

Innovatsioonikoolide foorumil mõtlesid osalised ühiselt välja ka uusi meetodeid rühmatöö tulemuste esitamiseks.

2012. aasta suvest on innovatsioonikooli ideestikku katsetatud Tartu Kivilinna Gümnaasiumis. Kivilinna gümnaasium on täitnud pideva pedagoogilise praktika baasi rolli, aga kaasatud ka Euroopa Sotsiaalfondi Eduko programmi toel läbiviidavasse uuendusliku pedagoogilise praktika mudeli arendusprojekti ning selle raames tehtavatesse uuringutesse. Nendes on selgitatud, milline positiivne mõju võiks olla kooli arendamisel innovatsioonikooli kontseptsioonist lähtuvalt. Samuti on püütud mõista kaasnevaid hirme ja väljakutseid. Uuringute tulemused on vajalikud võrgustiku arendamiseks, aga võiksid pakkuda huvi laiemalt iga kooli arengu kavandamisel.

Ühes uuringus selgitati innovatsioonikoolide väljaarendamist mõjutavaid tegureid õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate hinnangul. Leiti, et väga tähtis on muutused läbi arutada nii koolikollektiivis kui ka õpilaste ja lapsevanematega. Samas praktikandid meeldivad õpilastele nii nende endi kui ka õpetajate ja lapsevanemate arvates. Õpilaste arvates ei ole neil suurt vahet, kas tunnis on praktikant või põhiõpetaja. Ühiselt leiti, et praktikandid toovad kooli moodsamad õppemeetodid. Kõige enam tunti muret tundide õppeotstarbelise filmimise pärast, vähem kardeti, et praktikantide tunnid ei ole alati huvitavad, nende tundides õpitakse vähem, nende pandud hinded ei ole nii usaldusväärsed ja tunnikord ei ole piisav. Õpetajate jaoks oluline küsimus on õiglane juhendamise tasustamine.

Teine uuring keskendus sellele, et leida koolide juhtkondade ja õpetajatega tehtavate grupiintervjuude abil innovatsioonikooli kontseptsiooni rakendamise võimalik mõju kooli, õpetajate, õpilaste ja tudengite tasandil.

Kooli tasandil leiti, et kontseptsiooni rakendamine peaks kaasa aitama kooli kvaliteedi tõusule, andma koolile piisava koormuse olukorras, kus õpilaste arv väheneb, toetama koolielu uuringute kaudu, mitmekesistama õpetajate tööd ja looma lisavõimalusi tunnustuseks. Samas nähti, et innovatsioonikooliks saamiseks peab kogu kool olema valmis uuendusteks ning võib tekkida oht kooli sisekliimale, kui õpetajate rollid oluliselt varieeruma hakkavad. Väga tähtsaks peeti seda, et muudatustega peab kaasnema võimalus vähendada tunnikoormust. Nii võib näha ka vajadust muuta õppekorraldust ja õpetajaskonna koosseisu. Suur hulk praktikante ning vajadus uuendustega kaasas käia seab uued ootused ka ruumidele ning kooli varustatusele näiteks tehniliste vahenditega.

Foorumi lõunapaus avas innovaatiliste ideede messi, kus iga osalev kool tutvustas plakatil enda kooli toredaid tegevusi, õpetajaid või ka loovust plakati koostamise meetodi valikul.

Õpetaja tasandil toodi esile, et iga uus asi esmalt motiveerib ning praktika ja teooria tihedam seostamine uute ideede ja vahendite kasutuselevõtul on igal juhul positiivne. See tõstab õpetaja töö kvaliteeti ja toetab tema arengut. Hea on ka ulatuslikum võimalus tagasisideks ja refleksiooniks. Samas mõisteti, et need muutused ja uued ülesanded eeldavad lisapingutust ja toovad kaasa suure koormuse. Samas on hea, kui praktikandid panevad õpetajat enam pingutama – kasvõi näiteks e-rakenduste kasutusel. Märgiti ära suurenevat vastutust ja vajadust jagada end õpilaste ja innovatsioonikooli töö vahel. Eraldi toodi välja teatav hirm filmimise ees. Samas nähakse filmimist kui head võimalust enese töö reflekteerimiseks nii õpetaja kui ka praktikandi tasandil. Videoklipid võimaldavad hästi ka uusi meetodeid levitada.

Õpilaste puhul arvati üldiselt, et nemad võidavad ja ohte pole, nende õpe muutub rikkamaks ja atraktiivsemaks ning avatuse tõttu on ka põhiõpetajate tunnid veelgi enam läbimõeldud. Ohuna märgiti, et mõnikord võib praktikandi tund olla ebakvaliteetne. Ka õpilaste puhul märgiti väljakutsena filmimist, sest vähemalt meetodi rakendamise alguses võib see mõjutada nende käitumist.

Ühiselt leiti, et praktikantidele toob sellise uuenduse rakendamine ainult head – õpetajakoolituse tase tõuseb, on rohkem võimalusi katsetamiseks, õpingud terviklikumad, rohkem uusi tehnilisi võimalusi. Kui ületatakse hirm filmimise ees, siis saab ka videokaamerast asendamatu abivahend üliõpilaste professionaalses arengus.

Uuringutes ilmnenut arvestades on Tartu ülikool asunud innovatsioonikoolide võrgustikku välja arendama. Alustatud on ühtse üksteist toetava kogukonna loomist juunikuus toimunud innovatsioonikoolide foorumil. Augustis toimus koolitus, kus viidi end kurssi õpetajate koolitamiseks mõeldud õppekavade uuendustega. Juba septembris asub nende alusel õppima mitusada üliõpilast, kes kohe ka praktikale siirduvad. Loodame, et peagi kujunevad uutest üliõpilastest uued tublid innovaatilised õpetajad.