Kõrghariduse e-õppe programmi „BeSt“ otsi tasapisi kokku tõmmates ja viimaseks hoogsaks ponnistuseks ette valmistades on üsna paslik tõdeda, et sellega saab läbi üks oluline ja sisuliselt tervelt üheksa aastat kestnud periood. 2004. aastal alustatud REDEL projektis käivitatud tegevused on laias laastus kõik käesolevasse perioodi üle kandunud. Rakenduskõrghariduse kaasamisega laienes vaid partnerite ring. Rakendusüksus vahetus, kuid põhimõttelisi ning põhjapanevaid muudatusi see 2008. aastal BeSti alustades kaasa ei toonud. Erinevad protsessid, töökorraldus ja paljudel juhtudel ka inimesed jätkasid tagasihoidlike muudatuste kiuste mööda sissetöötatud radu.
Tagantjärele võib muidugi küsida, kas teatud mõttes mugavustsoonis edasiliikumine aitas ikka kõige paremini programmis sätestatud eesmärke täita või võinuks juba siis mõnevõrra kategoorilisemate muudatustega fookust nihutada. Küsides endalt, kas nende veidi enam kui viie programmi algusest möödunud aasta jooksul on kõrgkoolides e-õppe vahendite ja võimaluste kasutamine tõusnud ning seetõttu ka õppekvaliteet ja mitmekesisus paranenud, siis on vastus kindlasti positiivne. Teisalt, kui mõelda, kas oleme praeguseks jõudnud sinna, kuhu selle perioodi alguses elluviijatena eeldasime, siis tuleb tunnistada, et pigem siiski mitte. Just mastaapsem nihe paradigmas, arusaamine, et me ei tee õppematerjali indikaatori täitmise pärast ega avalikusta ning jaga seda Euroopa Liidu nõuete ajendil – siinkohal oleks eeldanud märkimisväärsemat edasiminekut valitseva olukorraga võrreldes.
Kui maailmavaateline osa kõrvale jätta, tuleb partnerkõrgkoole programmi raames tehtud töö eest igati tunnustada. E-kursuseid ning õpiobjekte valmib mahult tuntavalt rohkem kui esialgu planeeritud, nende kvaliteet on ajas tõusnud nagu ka kvaliteedimärki taotlevate kursuste arv. E-õppe uudiskirja valmimisse panustajate, selle lugejate ning samuti järjekindlalt korraldatud seminaridel, konverentsidel, koolitustel jms üritustel osalejate arv näitab selgelt, et huvi selle temaatika vastu on püsiv ning aina sügavamatesse ning detailsematesse nüanssidesse laskuv. Nüüd jääb vaid küsimus, kuidas seda kõike tulevas Euroopa Liidu eelarveperioodis juhtida ning millistele tegevustele ja prioriteetidele keskenduda. Üks on selge – sama rada pidi edasi käia ei saa ning kõrgkoolidega koostöös tuleb leida uus fookus ja perspektiiv.
Jüri Lõssenko
