Kutsehariduses on perioodil 2007–2015 hoogsale õppebaaside ja ühiselamute ehitamisele lisaks käimas tõsine õppesisu remont.
Selleks et kenades koolimajades toimuks ka sisult kvaliteetne õpe, käivitati 2008. aastal ESFi programmide toel kutseõppe riiklike õppekavade uuendamine, massiivne õpetajate täienduskoolitus ning uute õppematerjalide tootmine ja kutseõppe populariseerimisprogramm.
Õpetajatel haridustehnoloogiliste pädevuste kujundamine on vaat’ et üks olulisemaid eeldusi, et õpe digiajastu kutsekoolides oleks tulemuslik ja õppijaile meelepärane.
Peapööritus pidevatest muutustest
Hariduspoliitikas kehtib pisut kulunud konstateering Alice’ilt Imedemaal: “Selleks et paigal püsida, tuleb hirmus kiiresti jooksma hakata!”
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme juhib tähelepanu haridusvaldkonna hämmastavale paradoksile, et peamist tulevikku suunatud inimelu sfääri, haridust, peetakse üheks kõige konservatiivsemaks valdkonnaks ning muutumise eest kaitsevad kooli visad harjumused.
Kutsehariduses toimuvad juba mitmendat kümnendit järjest väga suured muudatused, et õpe oleks paindlik ja vastaks õppijate ja tööturu vajadustele. Pideva muutusega hakatakse juba harjuma. Seadusandlust on muudetud ja koolivõrk mõistlikult ümber korraldatud, on uuendatud erialade struktuuri ja koolitustellimuse põhimõtteid, on juurutatud kutse andmine koolilõpetajatele, rakendatud mahukad ERFi investeeringud õppekeskkonna kaasajastamiseks, piloteeritakse õppekavarühmade akrediteerimist. Õppekavauuenduses on käimas juba teine arendusperiood, mille lõpuks peaks kutseõppe õppekavad olema väljundipõhised, põhinema kutsestandardeil, üldharidusõpingud seostatud tihedamalt erialaõpingutega jne.
Tekib küsimus, kas inimesed ei väsi ega tüdine sellest pidevast muutmisest? Tallinna Ülikooli 2012. a uuringus “Õppekavareform Eesti kutsehariduses õpetajate pilgu läbi” ütleb vaid 3% küsitletud õpetajatest, et lähevad uuendustega kaasa vastumeelselt ja 16% teeks meelsamini asju vanamoodi, kui saaks. 19% küsitletud õpetajaid on aga uuendustele täiesti avatud, 29% hoiak on vaoshoitum – kui vaja, teeme ära! Kolmandik ehk 33% püüab muudatustega lihtsalt kohaneda.
Uuenduste kavandamine ja elluviimine nõuab kõigi osapoolte kaasamist ja koostööd. Alati ei ole see lihtne ja ka e-õppe programmil on olnud tagasilööke. Nii pikalt ette, nagu ESFi programme planeeriti, on arendustegevuste detaile keeruline kavandada ja ikka on vaja jooksvalt veel muuta. Programmi tegevuste elluviimine on olnud keerukas seetõttu, et nõuab erinevate asutuste panustamist ja tihedat koostööd. Vankri on hästi välja vedanud see, et programmi meeskond on alati ise lahendusi otsinud ja leidnud.
Vanker veab väärt koormat
Kutseõppeasutuste õpetajad on õppinud IKT vahendeid õppetöös kasutama e-õppematerjale tehes. Programmi VANKeR toel on juba viis aastat koostatud e-kursusi ja interaktiivseid õpiobjekte, kokku on loodud rohkem kui 800 õppenädala mahus e-kursusi ja üle 500 õpiobjekti. Lisaks on pakutud haridustehnoloogidele ja õpetajatele täienduskoolitust ning lugejateni on jõudnud 18 e-õppe uudiskirja. 2012. aasta lõpuks on programmi indikaator 76protsendiliselt täidetud.
Õigupoolest on kutsehariduse e-õppe arendamise programmil ka kaugem ja laiem eesmärk. Õppematerjale luues edendavad õpetajad oma haridustehnoloogilisi pädevusi ning loovad koolis n-ö e-õppe kultuuri. Pedagoogilisi ja aineteadmisi ning tehnoloogiat kasutades kujundavad õpetajad kogu õppimisprotsessi õppijakesksemaks ja loomingulisemaks.
PISA 2006 tulemustest on teada, et vaid 14%-le Eesti õpilastele meeldib õppida matemaatikat ja muid reaalaineid, kusjuures rahvusvaheline keskmine on 29%. Vastumeelsuse põhjuseks on paljuski asjaolud, et õpetamisviisid ei ole tänapäeva õppijale vastuvõetavad, õppes on vähe interdistsiplinaarsust ja elulähedust. Samuti ei suudeta õpilaste individuaalsust arvestada.
Kutseõppeski on samad mured. Praxise 2013. a kutseõppe vilistlaste uuringu andmeil peavad kutseõppe lõpetanud üheks negatiivsemaks aspektiks oma õpinguis loenguvormis õppetööd ning hindavad kõrgelt õpetajaid, kes rakendasid erinevat õppemetoodikat, paindlikku õppekorraldust ja e-õpet.
Selles, et tänapäeva õppijad on muutunud, ei kahtle enam keegi. Tallinna Ülikooli 2012. a uuringus “Õppekavareform Eesti kutsehariduses õpetajate pilgu läbi” tõdevad kutseõpetajad muu hulgas, et õppijad on riskialtimad, laiema silmaringiga, rahvusvaheliste kogemustega, käsitsevad osavalt arvuteid ja tehnikavidinaid, oskavad leida informatsiooni erinevatest allikatest, on selles kohati õpetajatestki paremad jne. Teisalt tõdevad õpetajad, et õpilaste õpiharjumused on muutunud, õpitakse pealiskaudsemalt ja vähem, õppijad on füüsiliselt nõrgemad ja haigemad.
Nii õpetajate täienduskoolitus kui ka materjalide loomise toetamine e-õppe programmis loob eeldusi õpetamise ja õppimise muutumiseks kutseõppeasutustes. Õpetajaid motiveeritakse e-õppematerjale looma ja kasutama, nii kujundatakse harjumust IKT vahendeid kasutusele võtta. Võrgustikutegevusi ei ole programmi eraldi planeeritud, ent koolitus- ja materjaliloome tegevused soodustavad õpetajate ja haridustehnoloogide koostööd nii koolis kui ka valdkonnas laiemalt. VANKeR programmi seminarid ja konverentsid on kujunenud säravate esinejate ning värskete ideedega sisulisteks aruteludeks nüüdisaegsetest õpikäsitlustest laiemalt.
Tulevikku vaadates muutub üha aktuaalsemaks juba loodud materjalide laiem kasutamine ja kasutamise seire, materjalide kvaliteedi hindamine-parendamine, IKT pädevuste edendamine erialaõppes ning uue meedia ja vana õpikäsitluste vastuolude ületamine.
Rita Siilivask
