Infotehnoloogia, loovuse ja loomingu seostest rääkides võib näiteks tuua Balti filmi- ja meediakooli: film, televisioon ja meedia on valdkonnad, kus tehnika otseselt toetab loovust ja loovus omakorda paneb tööle tehnika. Missugused on digimaailma ja loovuse seosed, kas digivahendite kasutamine soodustab või hoopis piirab inimese loomingulisust? Küsimuste üle arutleb Balti filmi- ja meediakooli meedia innovatsiooni lektor ja kultuuriministeeriumi audiovisuaalvaldkonna nõunik Indrek Ibrus.
Mis on teie jaoks loovus?
Peale õppejõutöö BFMis ja teadurirolli Eesti humanitaarinstituudis õpetan Tallinna ülikoolis üldkursusena loomemajandust ja sinna juurde käib alati küsimus, et kui on loomemajandus, siis mis see loovus seal on. Seda enam, et loovuse mõistet loomemajanduse diskursuse kontekstis põhimõtteliselt fetišeeritakse üle, samas räägitakse sellest üsna suvaliselt. Tihti räägitakse loovusest kui väga müstilisest asjast ega üritatagi sellest lõpuni aru saada. Teisest küljest pakutakse välja triviaalseid nõkse, kuidas olla “loov”. Näiteks tuntud on nn värviliste mütsikeste teooria, et pane teist värvi müts pähe ja ürita ennast teise rolli mõelda. Tõsisemale teadustööle tugineva õppejõu jaoks on selline lähenemine lihtsustatud.
Indrek Ibrus. Pildistas Madli Leikop.
Tänapäevase loomemajanduse kontekstis on üks keskseid dilemmasid või konflikte hoopis see, kas loovus on üksikindiviidiga, üksiku geeniusega kaasas käiv omadus või on see siiski ühiskonnale tervikuna omane nähtus. Ise kaldun viimase variandi poole. Loovust saab teatud mõttes ühiskonnas soodustada, nii et kõik ühiskonnaliikmed koos on natuke loovamad. Laias laastus tähendab see, et infovahetus, dialoog ühiskonnaliikmete vahel on paremini võimaldatud. Loovad mõtted, uued lahendused saavad tekkida ikka siis, kui väga erinevate kompetentsustega inimesed puutuvad kokku, vahetavad mõtteid ja eriteadmisi, pakuvad üksteisele uusi perspektiive. Mida rohkem on ühiskonnas selliseid kokkupuutepunkte, seda tõenäolisem on, et loovad ideed ja innovatsioonid saavad ühiskonnas esile kerkida.
Kuidas Balti filmi- ja meediakoolis loovust tõlgendatakse, arvestades, et seal õpetatakse üsna spetsiifilisi erialasid?
Ma arvan, et öeldu käib mõnes mõttes audiovisuaalvaldkonna kohta eriti. Audiovisuaalne valdkond kunstina koondab palju oskusi ja professioone. Filmitegemisel peavad kaasa lööma konkreetsed audiovisuaalkunstiga otseselt seonduvad mitmesugused ametimehed (operaatorid, monteerijad, režissöörid, stsenaristid, stsenograafid) kui ka paljude teiste kunstialade esindajad. Meeskonnatöö põhimõte, kus üksteist toetatakse, vahetatakse ideid, on audiovisuaalse kunsti alus.
Kui filmitudengitest rääkida, siis teatud anne peab igal loovisikul olema. Pinge isikliku ande ja koosloome võime vahel, oskus kaasa lüüa, aktsepteerida teiste seisukohta, rääkida, osaleda, see ongi audiovisuaalkunsti spetsiifika, ongi see erilisus. Audiovisuaalkunsti võib võtta teatud mõttes eeskujuna teistele valdkondadele, mis on tihti palju individuaalsemad. Mudeleid, mis audiovisuaalkunstis töötavad, võiks kohati proovida ka teiste kunstiliikide puhul kasutusele võtta.
Missugused on digimaailma ja loovuse seosed? Kas tehnoloogia mängib idee teostamisel üha suuremat rolli?
Ühest küljest – digimaailm, mis see on? Kas lihtsalt palju tarku masinaid, mis teevad elu lihtsamaks? Masinate kõrval tingib digikultuuri ka “võrk” – inimesed lähevad võrku, suhtlevad võrgustikuliselt. Võrk tähendab aga paljuski juba räägitud potentsiaali edasist laiendamist. BFMis on uued “Ristmeedia tootmise” õppekavad. Ristmeedia puhul pakutakse audiovisuaalset sisu interaktiivsetel platvormidel uutmoodi välja – nõnda, et sisu justkui “ristleb” pidevalt moondudes ühelt platvormilt teisele, neid kõiki samas põnevalt lõimides. Seejuures aga palju enam arvestades erisuguseid koostöövõimalusi nn võrguosaliste vahel: koostöö auditooriumiga, fännidega, internetipõhine koostöö professionaalide vahel. Ideede sünd internetipõhises dünaamikas on ikkagi teistsugune kui audiovisuaalkunstide puhul paarkümmend aastat tagasi oli. Uued ideed sünnivad tihti läbi selle, et auditoorium hakkab sinu sisu edasi arendama. Ja kui oled heas dialoogis oma auditooriumiga, siis see loob omakorda uut potentsiaali.
DVD tegemise protsess Balti filmi- ja meediakooli filmistuudios. Foto: BFM.
Aga minnes tagasi ka tarkade masinate ja programmide juurde, siis ka need on huvitavaks pingeallikaks. Uued masinad pakuvad uusi võimalusi, teevad kohati töö lihtsamaks, aga kohati – kuidas öeldagi – kanaliseerivad loovuse ära. Kunstivaldkondadele, mis rohkem kasutavad infotehnoloogiat, on see väljakutse: kuidas oma loovus maksma panna, selle asemel et arvutiprogrammi võimaluste lõksu langeda.
Kui joonistan arvutis, siis ikkagi jääb tunne, et arvuti piirab mind, ma saan teha täpselt nii palju kui programm lubab. Või ei ole nii?
Masin on ikkagi masin, ja masinatel endil ei ole tahet. Aga masinad (ehk siis arvutid või laiemalt infotehnoloogia) on programmeeritud teatud asju tegema paremini ja teatud asju ka halvemini kui inimkäsi võimaldab. Ilmselt on oluline ära tabada see hetk, millal arvuti hakkab sinu loovust piirama. Teisest küljest tuleb jälgida, et ei satuks nende võimaluste võrku, kus kunsti tegemine taandub trikitamiseks, efektidega mängimiseks, selle asemel et mõelda, mis on sisu, sõnum, uus kujund, uus kogemus, uus tähendus, mida tehnoloogia abil pakkuda ja millest kunstnik ise ning tema auditoorium võidaks.
Missugused kunsti- ja meediavaldkonnad suunduvad järjest rohkem digimaailma? Film on kindlasti üks, ka trükimeedia. Aga veel?
Disain näiteks. Eestlaste oma innovatsioon CrabCAD, insenertehniliste jooniste jagamise platvorm. Insenerid ja disainerid vahetavad neid. Sellega on aga vastav valdkond demokratiseerumas, keerukas loomeprotsess hõlbustub, sest igaüks võib endale vajaliku lahenduse nn valmismoodulitest kokku panna. Kõik, mis puudutab sisuloomet, mis on edastatav interneti kaudu – raamatud, trükimeedia, televisioon, film, raadio, helikunst – liiguvad selle poole, et vastav loome, suhtlus ja äri leiavad aset digimaailmas.
Kas see ongi meedia innovatsioon, mida olete teadustöös lähemalt uurinud? Või mis on meedia innovatsioon?
Meedia innovatsioon ühest küljest tõesti koosneb nendest küsimustest, millest rääkisime: koostöö, mitmesuguste seniste piiride kadumine nii erinevat laadi kunstide kui ka meediavaldkondade vahel, kuidas valdkondade lõimumisest ja dialoogidest kerkib esile innovatsioon. Samamoodi piiride kadumine auditooriumite ja professionaalsete tegijate vahel.
Samal ajal on meedia innovatsioon uurimisvaldkonnana põnev valdkond selles mõttes, et ta kombineerib ühelt poolt traditsioonilist tehnoökonoomilist lähenemist innovatsiooniuuringutele, mis traditsiooniliselt on majandusteaduse põhised. See tähendab uuringuid, kuidas ressursse ja organisatsioone paremini korraldada nii, et rohkem innovatsiooni hakkaks esile kerkima, kuna see tagab kapitalistlikus ühiskonnas teatud eeliseid ja ka majanduskasvu. Teiselt poolt iseloomustab meediat ja kunste see, et nad opereerivad tähendustega, tuginevad tähendusloomele. Kuidas kultuurivallas uued tähendused, nn tähendus innovatsioon esile kerkib, on omamoodi dünaamika, milleks on vaja nii seda üksikut geeniust ja annet, teisalt mitmekesist koostööd. Kui need kaks poolt – tehnomajanduslik lähenemine ja kultuuridünaamikat uuriv lähenemine – kokku panna, on teadusvaldkonnana hästi põnev.
Küsimus on ka selles, kuidas kunstiväärtus majandusväärtuseks üle kandub ja vastupidi; kuidas tagada, et see kandumine oleks põhjendatud, efektiivne ja hea. Või et kunstiväärtus kanduks ka sotsiaalseks väärtuseks, sotsiaalne väärtus majandusväärtuseks jne. Mida paremini väärtused üle kanduvad, seda tasakaalustatum on ühiskond: kunstnikud saavad õiglaselt tasustatud, kunstist esilekerkivad uued tähendused avavad ühiskonnaliikmete silmi, inimeste arusaamad ja vajadused jõuavad paremini valitsejateni; ühiskond areneb niimoodi, et see rahuldab ühiskonnas osaliste huve ja vajadusi.
Digivahendite kasutamine õppetöös – kas need vahendid toetavad loovust?
Tehnoloogiad on lihtsalt tehnoloogiad, nendega saab asju teha. Tehnoloogiad ise ei tee mitte midagi. Kui räägime üldhariduskooli kontekstis, siis ongi küsimus, kuidas tehnoloogiat loovaks tegevuseks rakendatakse. Eeldan, et see on metoodikate küsimus, kas meil on hakkajaid õpetajaid või riiklikul tasemel välja pakutud metoodikaid, kuidas infotehnoloogiat õppetöös paremini kasutada, et see toetaks nii üksikisiku kui ka kollektiivse loome vorme. Tahaksin rõhutada, et kindlasti ei ole asi ainult koolis, elu käib ka väljaspool klassiruume. Küsimus on selles, kas me eestikeelses ruumis suudame internetis välja pakkuda ressursse, mille abil luua, keskkondi, kus luua, pakkuda internetipõhiseid koostöövorme.
Eestis nii nagu ka paljudes teistes riikides on jõutud järku, kus ollakse valmis panustama suurel määral avalikke vahendeid kultuuripärandi digiteerimisse. Põhjus, miks seda teha, on just see, et kui digiteerime kümneid tuhandeid tunde eesti filme või TV-saateid, siis muutub see pärand koolidele või ka lihtsalt kõigile kodanikele valla olevaks ressursiks, mille abil nad saaksid hakata ajalugu, eesti kultuurilugu, iseenda olemist üle mõtestama, remiksides seda uuteks lugudeks, uuteks vorminguteks; lisades tähendusaktsente olemasolevatele lugudele. Kui ressurss on käepärast, kui remiksi praktikas on tekitatud kogemus, hakkavad esile kerkima innovatsioonid, mis lõpuks viivad selleni, et kogu eesti kultuurielu on dünaamilisem. See kandub üle ka majandusväärtuseks ja jõuab otsaga välja teatud majanduskasvu.
Kool kõige laiemas mõistes tulevikus, näiteks aastal 2023 – missugune kool ja õppimine siis on?
DVD tegemise protsess Balti filmi- ja meediakooli filmistuudios. Foto: BFM.
Ma arvan, et sellest utoopiast oleme juba sammu edasi liikunud, et inimesed ei pea koos käima. Tööelu ja eraelu piirid on muutunud tõesti üha sujuvamaks, tööd saab teha mitmel pool. Aga loovus tuleneb paljuski inimeste koostööst ja kokkupuutepunktidest ja seejuures ei asenda vahetut suhtlust miski. Üle Interneti toimuval õppel on teatud lisaväärtus, aga kunstierialasid saab ikkagi kõige paremini õppida vahetu suhtluse käigus töötubade vormis. See asjaolu, et inimesed käivad koos, käivad koolis, ei kao kohe kindlasti kuskile.
Õppevormide puhul tundub mõistlik see suund, mis on võetud: et õpikužanr muutub palju avatumaks. Õpikeskkond on näiteks pilvetehnoloogial põhinev paindlik ruum, kus on ette antud palju professionaalide koostatud õppimiseks tarvilikku sisu, aga on ka palju vaba ressurssi, millest õpilased saavad ise midagi uut teha ja tegemise käigus palju õppida, ka üksteiselt. Sellises õppes on seega palju omaloomet ja loomingulisust. Aga loomulikult on suureks küsimuseks tasakaal juhendamise ja omaloomingu vahel. Juhendamiseta võib omalooming minna liiga “põnevaks”. Ajaloo õppimisel ei saa faktide interpreteerimisel päris vabaks minna. Juhendaja, kes juhendab kriitilist refleksiooni protsessi ja aitab õpilastel asja tuumani jõuda, on kindlasti vajalik.
Madli Leikop
