Hiljuti avaldati arenenud tööstusriike ühendava organisatsiooni OECD haridusuuringute ja innovatsiooni keskuse tellimusel valminud põhjalik uurimus „Art for Art’s Sake? The Impact of Arts Education“ kunstide õpetamisest liikmesmaades. Metaanalüüs vaatleb enam kui 200 uurimust, mis on valminud aastatel 1950–2013, keskendudes enim viimase kahe aastakümne teadustööle.
Sageli väidetakse, et loovainete õpetamine on vahend, arendamaks innovatsiooniks tarvilikke oskusi: kriitilist ja loovat mõtlemist, motivatsiooni, enesekindlust, suhtlemis- ja koostööoskust ning samuti oskusi, mis on seotud teiste õppeainetega, nagu matemaatika, loodusteadus, lugemis- ja kirjutamisoskus. Uurimistöö autorid Ellen Winner, Thalia R. Goldstein ja Stéphan Vincent-Lancrin seadsid endale eesmärgiks tuvastada, kas empiirilise andmestiku põhjal on võimalik väita, et loovainete õpetamine arendab tõesti iseloomu ja innovatsiooniks vajalikke oskusi – nii tehnilisi oskusi kui ka mõtlemist ja loovust. Vaadeldi loovainete õpetamist nii omaette kui ka teiste ainetega lõimitult koolis ja kooliväliselt, kuid mitte kunste käsitlevaid teoreetilisi aineid (nt kunstiajalugu, muusikateooriat jm).
Uurimistöö autorid jõuavad järeldusele, et loovained väärivad õpetamist eelkõige „iseenesest“, tänu oskustele ja meelesättumusele, mida erinevad kunstid arendavad. Samas ei oma pragmaatilised põhjendused, mis näevad loovainete õpetamist eelkõige vahendina teiste, „tõsisemate“ oskuste toetamiseks, tegelikult empiirilist toetuspinda – vähemalt senisooritatud teadustöö põhjal. Ehkki uuringud on välja toonud mitmeid seoseid, näiteks muusikaõpingud tõstavad IQd, parandavad õpitulemusi ja keelelisi oskusi, teatrit õppivatel õpilastel on paremad keelelised oskused ning kujutava kunsti õppijail on parem geomeetriataju, ei ole võimalik tõestada kausaalseid seoseid, mis näitaksid, et paremad tulemused on kunstiõpingute tulemus. Samamoodi ei ole võimalik põhjuslikke seoseid esitada loovainete õpingute ning loovuse või sotsiaalsete ja käitumisoskuste vahel. Suuresti on põhjuseks ka viis, kuidas enamik seniseid uuringuid on teostatud, ning autorid teevad ettepanekuid uurimismetoodika arendamiseks.
„Art for Art’s Sake?“ koostajad nendivad kokkuvõtteks, et loovaineid tuleb õpetada eelkõige kui olulist ja iidset osa inimkultuurist ning just nende oskuste arendamiseks, mida omandatakse konkreetse kunstiga tegelemise käigus. Suuresti hirmust loovainete tähtsuse vähendamise ees lähtuvad põhjendused, mis annavad kunstide õpetamisele rohkem instrumentaalse rolli, ei ole tõestatavad. Küll aga on loovainete õppureil oluline roll innovatsiooniprotsessis laiemalt – näiteks on kunste õppinud inimeste osa väga innovaatilistel ametikohtadel märkimisväärselt suur.
Uurimuse kokkuvõtted ja täistekst on kättesaadavad OECD kodulehel.
Karel Zova
