Liina Tamm: meeskonnatöö sünergial on tohutu jõud

Konguta kooli direktor Liina Tamm tuli intervjuule otse SEB Tallinna sügisjooksult: reibas, särtsakas, entusiastlik, rõõmsameelne. Teda vaadates ja kuulates saab aru, miks väike, 72 õpilase ja kuue klassikomplektiga Konguta kool Tartumaalt pidevalt pildil püsib ja miks sellel pildil mitte midagi valesti ei ole: kooliperet iseloomustab südamega tehtud töö ja tulevikku suunatud teod. „Meie väiksus on tegelikult meie eelis olnud,“ arvas Liina Tamm ise. „Oleme paindlikud, muutused lähevad meil kiiremini. Jõuame mõelda, kuhu ühiskond areneb. Et tänapäeval edukas olla, pead olema teistest sammu ees.“

Tervisesport, täpsemalt kõndimine on üks teie hobidest. Konguta kool on tervist edendav kool ja sügisjooksul oli kaheksa õpetajat. Kuidas läks?

Tahtsin ikka kiiremini finišisse jõuda. Mina tegin kepikõndi, ilm oli ilus ja rahvas rõõmus. Kui ikka näed, et üks, teine ja kolmas jääb selja taha, siis paned vunki juurde.

Meil on koolis tähtis nii töötajate kui ka õpilaste tervis. See on väga tore, kui hommikusel kogunemisel küsin: kas esimene klass on kohal? Kõik on koolis. Teine klass – kõik on koolis. Selgub, et keegi pole haige, ja siis tuleb spontaanne plaksutamine. See on nii vahva! Iga kooli jaoks võidetud päev on oluline.

Teie puhul on palju võimalusi, kuidas jutuajamist alustada. Võiks rääkida raagritsikatest, kes elavad teie kodus lemmikloomadena. Või siis Koolielu e-kursustest, mida järjest läbivad Konguta õpetajad ja koolijuhtki. Ka blogimine ja Smart-tahvel on kuumad teemad. Muusika samuti. Aga alustame algusest – kuidas teist sai õpetaja? Ütlesite, et suguvõsas ei ole varem ühtegi õpetajat olnud, nii et sealt ei saanud eeskuju tulla?

Õpetajaks sain vist sellepärast, et minu esimene õpetaja mulle väga meeldis. Tema eeskujul hakkasin esimese klassi lõpus „klassipäevikut“ pidama. Teadsin, et laste nimed peavad päevikus tähestikulises järjekorras olema. Tegin päeviku, panin hindeid, see oli minu lapsepõlvemäng. Olin lapsena n-ö pudikeelne, isegi nüüd, kui kiiresti räägin, lähevad tähed segi. Mind viidi logopeedi juurde. Seal tegin keeleharjutusi, mis mulle väga meeldisid. Kui ülikooli läksin, olin kindel, et lähen eripedagoogikat õppima, see meeldis mulle. Mul oli ka laagrikasvataja kogemus suvisest tööst. Ma teadsin, et lapsed on minu eriala. Tartu ülikooli eripedagoogika eriala lõpetasin 1984 logopeedina, 1992. aastal ka psühholoogia eriala.

Kõigepealt töötasin kümme aastat Elva väikelastekodus. Siis kolm aastat Meeri eriinternaatkoolis, seejärel sai minust Rannu keskkooli direktor. Kui lastega koju jäin, siis paluti, et kandideeriksin Konguta kooli direktoriks, väga oli vaja. Konguta on mu ema ja isa koduvald. Mul oli üks tingimus – et saaksin oma mõlemad lapsed lasteaias ühte rühma. Juba tollel ajal oli probleeme lasteaiakohtadega! Nüüd olen olnud Kongutas 15 aastat.

Nii et lapsepõlvest saati tahtsite õpetajaks saada?

Hirmsasti! Õpetajatöö meeldis mulle väga. Lapsena meeldis ka toonane haridusminister Ferdinand Eisen (Eesti NSV haridusminister 1960–1980 – toim). Mina arvasin, et tema ongi kõik need Eesti rahva mõistatused ja vanasõnad kirja pannud (Eesti rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen 1857–1934 – toim). Ja ma tahtsin hirmsasti haridusministriks saada! (Lauset saadab Liina rõkkav naer.) Aga ma piirdun ikka koolijuhi ametiga, eriti veel, kui nii tore kool on.

Aga kui te oleksite haridusminister, siis mis oleks Eesti hariduselus teisiti?

Oi, selleks küsimuseks ma valmis ei olnud… Õppekavadest ma ei räägiks. Tark õpetaja oskab õppekavale loominguliselt läheneda. Aga ma väärtustaksin õpetaja elukutset. Õpetaja ei ole klienditeenindaja. Vanasti oli koolmeister üks targemaid inimesi külakogukonnas, kelle juurde mindi rääkima ja nõu küsima. Tema arvamust usuti ja usaldati. Nüüd tundub vahel, et õpetajasse ja tema töösse suhtutakse risti vastupidi. Isegi palga ma jätaks kõrvale, kuigi on kurb, et õpetajad on alatasustatud. Aga just pedagoogi elukutse peaks olema väärtustatud. Et õpetaja oleks suure Õ-ga.

Konguta koolis on väga hea IKT tase nii tehniliste vahendite, õpetajate oskuste kui ka õpilaste aktiivsuse poolest. Õpetajad osalevad Koolielu e-kursustel, meediaklass on hästi varustatud. 2011. aastal pälvis kool Tiigri Tegija auhinna ja 10 000 eurot preemiaraha, mis kasutati Smart-tahvlite ostuks. Äsja toetas vald 16 uue sülearvutite ostu. Kui palju on selles kõiges koolijuhi igapäevast tööd?

Koolil on hea maine, teatakse, et oleme head haridust andev õppeasutus. Mul on tore meeskond. Oleme üksteisest aru saanud. Kui mina annan ideid, siis on vaja ka neid, kes tagant lükkavad ja ideed ellu viivad. Mul on palju õpetajaid, kes tulevad ja löövad kaasa. Oleme hariduses ühest raskest asjast üle saanud: alati on keeruline liita kahte asutust. Meil on liidetud lasteaed ja algkool. Need on täiesti erinevad maailmad, aga oleme saanud asjad toimima. Ühisüritustest ma ei räägigi, ka õppekavades on ühisosad. Kooli õppekava läbivad teemad haakuvad lasteaia teemadega, oleme kõik ühe asja eest väljas. Ja muidugi rõõmustab, et saime uued arvutid. Tegeleme süsteemi häälestamisega, teist aastat läheme edasi programmeerimisega. Meil on ka robootika, kuhu on suur tung. Robootikas on edasijõudnud ja algajad, peabki vaatama, mida kellele pakkuda. Tehnilised võimalused on väga head, kaasa arvatud kooli saalis. Seal peame oma teaduskonverentse.

Tegutseb Juku Akadeemia?

Jah. Teaduse populariseerimise riiklikul projektikonkursil olime edukad, saime teadus- ja haridusministeeriumilt ning Eesti Teadusagentuurilt toetuse. Uurimistööd teevad kõik õpilased esimesest kuni kuuenda klassini. See on nii vahvalt läinud. Ka lapsevanemad on kaasa tulnud, näiteks teaduskonverentsil on alati mõni kuulamas ja nad on aidanud oma lastel töid teha. Kevadel küll mõtleme, et oi, kaitsmisi on palju, äkki uuel õppeaastal enam ei teeks. Aga lapsed on need, kes sügisel tulevad ja küsivad. Neile meeldib uurimistööd teha. Õpilane peab oskama oma tööd kokku võtta ja avalikult ette kanda. Ta teab, et töö kohta esitatakse kolm küsimust. Kui võimalust oleks, tahaks teaduskonverentse teha ka väljaspool kooli. Laps peab igas olukorras esineda oskama, peab julge olema.

Esimese klassi laps uurimistööd tegemas – seda ei kujuta hästi ettegi. Esimeses klassis õpitakse alles kirjutama! Samas pilk teemadele (“Monster High nukud ja esemed Konguta kooli õpilastel”, “Minu vanaema koduloomad”, “Konguta kooli õpilaste sünnipäevad” jm) annab aimu, et töö on igati jõukohane?

See on ikka päris töö. Peab olema köidetud, peab olema sissejuhatus, sisukord, probleemi püstitus, katse või ülevaade, kokkuvõte ja kasutatud kirjandus. See on keeruline, aga me ei hakka uurimistööd tegema ju maikuus, ikka sügisel alustame ettevalmistustega. Mulle väga meeldib, et sedakaudu saame arendada laste arvutioskuseid. Meil on esimeses ja teises klassis arvutiõpetus eraldi õppeainena, hiljem on arvutiõpetus integreeritud teistesse ainetundidesse. Meil tuleb neljandasse klassi lapsi, kes ei oska Wordis mitte midagi teha. Nad oskavad arvutil ainult mängida. Teadustöö tegemine on hea võimalus ühtlustada kuuenda

klassi lõpuks laste arvutioskused. Uurimistöö juhendamine on õpetajale ränk töö, eriti esimese klassi õpetajale. Mõtlesime, et jätame esimese klassi välja, aga õpetajad ise tahtsid jätkata. Ka lastevanemate abi on suur. Keeruline on leida esimesele klassile sobivat teemat, aga teha nad tahavad hirmsasti.

Teid võib pidada elukestvaks õppijaks, isegi e-õppijaks. Koolielu e-kursused katsetate enne ise läbi, alles siis soovitate kolleegidele. Kõik ei lähe kergelt: kursus „Second Life Koolielus“ sai läbitud kolmandal katsel, võidurõõm oli seda suurem. Rõõme ja muresid jagab koolijuht oma blogis Raagritsikas’s Blog. Mis on teie jaoks e-õpe?

E-õpe on see, mida on võimalik lastele digitaalsete vahenditega anda. Anda lisateadmisi või selgitada mõnd probleemi, nähtust, mida muidu oleks raske teha. Näiteks keemias: kui ei ole võimalik kõiki katseid teha, saab arvutiekraanilt simulatsiooni näidata. See pole küll päris sama, aga ikkagi parem kui ainult rääkida. Ja e-õpe hoiab õpetaja ressurssi kokku. E-õpe on interaktiivne, äkki see säilitab lapses õhinapõhist õppimist. Kui e-õppes on tema jaoks mingi tugipunkt, siis see tõstab õpihuvi. Ma ei arva, et kõik peaks olema e-õppele üles ehitatud, aga see on lisavõimalus targale õpetajale. On inimesi, kes haaravad lennult ja tahavad uusi asju katsetada.

Oleme kolleegidega palju osalenud ka Koolielu e-koolitustel. See on õpetajale supervõimalus õppida, toetan väga täiskasvanukoolituse puhul sedalaadi e-õpet. Mulle kui koolidirektorile on õpetajate e-koolitus väga mugav, kool ei pea maksma ja õpetajal on piisavalt valikuvõimalusi. Muidugi on oht, et ta kursusel käib, aga saadud teadmisi praktikasse ei rakenda. Olen soovitanud võtta õppeaasta jooksul vähemalt ühe e-kursuse, siis ei jää rongist päris maha. Koolis toimuvad ka meeskonnakoolitused. Näiteks „IKT ja loovus“ on andnud õpetajatele uusi nippe ja võimalusi, 6. klass valis omale Answer Gardeni abil klassivanema.

Koos tegemine ja koostöö on üks suur asi, mida olen nüüd õppinud. Mulle meeldib eest vedada ja tagant lükata. Olen arvanud, et pean ise kõike tegema, aga olen õppinud, et meeskonnatöös tekkival sünergial on tohutu jõud.

Missugune on teie arvates tuleviku kool, näiteks aastal 2023?

Mõtelda on mõnus ja unistada on tore. Aastal 2023 ei ole mind veel pensionile lubatud ja seetõttu peaksin selles tulevikukoolis ka mina töötama.
Usun, et tulevikukoolid on kaunid, omanäolised, funktsionaalsed ja lapsesõbralikud. Koolid on kogukonna keskused. Loodetavasti eestikeelsed ja eestimeelsed.

Ei usu, et IT-vahendid ja võimalused koolist kadunud on, pigem on koolid rohkem kihistunud nii digitaalsete vahendite olemasolu, kvaliteedi, kasutamise kui ka õppemeetodite ja -materjalide poolest. On koole, kes plingivad justkui majakad merel ja valgustavad teed teistele, kuid on koole, kes hulbivad ulgumerel eesmärgi ja sihita. Ma ei usu, et digivärk domineerib, pigem arvan, et seda kasutatakse mõõdukalt, eesmärke ja vajadusi silmas pidades.

Digitaalse meedia kasutamisel tõuseb esile hakkamasaamine ja orienteerumisoskus. Kooliikka on jõudnud n-ö näpuosavad lapsed. Arvan, et inimesedki justkui polariseeruvad: kas väga tõsiteaduslikud ja sügavuti asjatundjad või nn pindmised inimesed, kes pealtnäha teavad kõigest kõike, kuid tegelik teadmine piirdub otsimootori esimese vastega. Pikad ja detailsed juhendid kaovad, asemele astuvad videojuhendid, YouTube’i klipid ja piltjuhised. Lapsed viitsivad üha vähem lugeda ja teksti mõistmist peab toetama pildilisus.

Näen, et praegune kool on suundumas kokkuhoiuteele ja tulevikus õpivad seepärast keskkoolide loengusaalides koos suured grupid videoloengute raames või hoopiski õpitakse kodudes ja käiakse teatud ajavahemiku järel koolis õpetajatele aru andmas (ülikool jõuab gümnaasiumisse).

Praktiline aineõpe siiski jääb ja enam väärtustatakse just mittevirtuaalsete oskustega inimesi. Hinne ja hindamine on muutunud teisejärguliseks, olulisim on koostööoskus, meeskonnatöö ning vahetud silmast silma kontaktid ja emotsioone andev suhtlemine. Neid väärtustatakse. Ja õpetajad tegelevad juba kujundava käitumisega, et inimesest ikka inimene kasvaks.

Kuidas toetab IKT laste loovust? Kuidas IKT ja loovuse seos igapäevases koolielus avaldub?

IKT vahendite kaasabil on võimalik arendada laste mõtlemist ja üliolulist keskendumisoskust. Nende vahendite abil saab õppimisprotsessi

muuta mängulisemaks ja põnevamaks, arendada laste erinevaid meeli ja tajusid. IKT vahendite kasutamine aitab kaasa eriliste laste arengule, luues neile lisavõimalusi.

Meie kasutame koolis õppekäikudel ohtralt pildistamist, koostame fotodest hiljem esitlusi, e-raamatuid, ajalehti, voldikuid. Ja muidugi on meil väga populaarne osavõtt fotokonkurssidest. Ilusad fotod kaunistavad koolimaja ja loovad aastaajale vastavat meeleolu.

Arvutis joonistamine, mida lapsed 1.-2. klassis arvutiõpetuse tundides õpivad, annab meile toredaid pilte ja taas konkurssidest osavõtmisi. Fotode, joonistuste, videote kasutamine võimaldab luua filme (sh anima- ja multifilme), mis jäävad kooli arhiivi ja mida on koos tore vaadata.
IKT vahendid võimaldavad lastel luua blogisid, laadida materjale ja õppematerjale. Koolijuht ei pea muretsema tundide ärajäämise pärast, vaid õpetajad oskavad lahendada probleeme kaugjuhtimise teel.

Programmeerimine ja robootika arendavad mõtlemis- ja kombineerimisoskust, annavad katsetamisjulgust, arendavad tehnilist taipu ja õpetavad koos- ja meeskonnatööd. Lapsed õpivad, et loomeprotsessis ette tulevaid eksimusi ei maksa karta.

Meie koolis kasutatakse palju tagasisidestamist ja hinnangute andmist testide/küsitluste laadis. See meeldib hästi lastele ja annab operatiivselt tagasisidet nii õpetajatele kui ka koolijuhile.

Mis on teie huvialad? Mida teete vabal ajal?

Lugeda meeldib. Ükskõik, mis kellaajal koju jõuan ja päeva lõpetan, olgu või üks-kaks öösel, ikka pean paar lehekülge lugema. Meeldib ajalugu,

loen ajakirju „Imeline teadus“ ja „Imeline ajalugu“, aeg-ajalt pedagoogilist kirjandust. Reisida meeldib, muusika meeldib. Vanasti mängisin klaverit, nüüd mõtlesin, et Elvas on muusikakool, peaks minema akordionit õppima. Ja kepikõnd muidugi, igal õhtul kuus-seitse kilomeetrit.
Mu oma lapsed on juba nii suured, et nad väga palju hoolt enam ei vaja, aga nende jaoks tuleb muidugi olemas olla. Nad teavad, et kui vaja, siis aitan. Tütar Hanna-Liisa õpib Tartus Jaan Poska gümnaasiumis 12. klassis, poeg Karl-Erik Elva gümnaasiumis 10. klassis. Mul on hea meel, et ta vabatahtlikult valis riigikaitse õppesuuna. Nii et pesast päris välja lennanud nad veel ei ole. Tüdruk küll alguses arvas, et kohe kui saab 18, siis läheb omapäi elama. Aga nüüd kuulen, kuidas õpetab venda, et kodus on ikka palju parem olla, ema aitab.

Aga mis lugu nende raagritsikatega on? Erilised koduloomad?

Olen raagritsikatega nii harjunud, nad on tõesti minu koduloomad. Neid on kolm kuni sada, sõltuvalt, kuidas neil elu läheb. Väga huvitavad putukad. Sain nad ühelt õpilaselt kingituseks ligi kolm aastat tagasi loomakaitsepäeval, mida koolis alati tähistame. Mulle raagritsikad

meeldivad, on vähenõudlikud, aga nende märkamiseks on vaja silma! Nagu eluski – mõned asjad on meie kõrval kogu aeg varjatult olemas. Ka märkamist tuleb õppida.

Minu blogi, mis tegelikult jagab minu mõtteid ja tundmusi ning kus on ehk kõige enam mind ennast ja minu kui õpetaja endaleidmise ja otsimislugu sees, on nime saanud justnimelt nendelt: (http://raagritsikas.wordpress.com/).

Koolijuhtimine, õpetamine ja õppimine, sport, kodu, hobid – kuidas see kõik päeva ära mahub?

Ega ma üksi ei saakski hakkama. Minu ümber on hästi toredad inimesed. Ja koolis on nii põnev see elu, tempo peab kogu aeg taga olema. Olen ikka öelnud, et hariduses ei tohi saada vanaks. Ei tohi mõelda, et ei jõua, tuleb teha üht ja teist ja kolmandat ka veel.

Aasta Õpetaja auhinnagalal „Eestimaa õpib ja tänab“ kuulutati aasta haridusteoks 2013 Konguta kooli projekt Juku Akadeemia. Õnnitleme!

Kolleegid ja sõbrad Liinast

Elin Karuoja

Elin Karuoja

Liina kolleeg Konguta koolist

Puutusin Liinaga esimest korda kokku kuus aastat tagasi Konguta kooli tööle tulles. Tundsin siis, et sattusin nagu mingisse võlumaailma. See keskkond oli minu kui ülikoolist tulnud noore jaoks uskumatu. Ma polnud kuulnud ega osanud uneski näha sellist lapsesõbralikku ja üllatusi täis koolikeskkonda, mille puhul vahel tundub, et see käib sammukese eespool teistest sarnastest koolidest.

Liinat iseloomustavad kõige paremini meie kooli märksõnad „Märka, mõjuta ja muuda!“. Ta tõesti märkab iga pisematki sammu, mida teevad lapsed alates lasteaiast kuni lõpuklassini, tunnustab ja kiidab neid, mõjutades positiivse tagasisidega olema veel usinam ning muutes seeläbi laste lapsepõlve ja kooliaja sündmusterohkeks ja meeldejäävaks. Liina märkab kolleege, toetab ja innustab neid, nii et esialgu uskumatudki ideed saavad tema abil teoks. Ta mõjutab töötama kõiki ühise asja nimel ühtse meeskonnana, muutes iga uue päeva oodatuks ning erakordseks.

Olen Liinalt õppinud uskumatut sihikindlust, abivalmidust, osavõtlikkust, emalikkust, kõige ja kõigi märkamist, tunnustamist ning positiivsust. Ta on suureks eeskujuks ka kõigile lastele, kes mõnikord üksteisega võidu vahetundide ajal tema kabinetis tunglevad, et suu magusaks saada või maailma asju arutada.

Kuna meie kooli vapiloom on tigu, siis olen kindel, et meid ootavad ees suured teod!

Eva Tammemägi

Liina õde, Konguta kooli sotsiaalpedagoog

Eva Tammemägi

Olen Liinast kuus aastat noorem ja olen tema tegemisi aastaid näinud. Olen õppinud aru saama asjadest, mis on temale väga tähtsad ja mille nimel ta kõvasti pingutab. Tänu temale olen ka mina sidunud oma elu lastega. Oleme koos töötanud nii lastekodus, erikoolis kui ka tavakoolis. Liina on lapsesõbralik töönarkomaan. Kui tema midagi ette võtab, siis pühendub ta selle eesmärgi saavutamisele jäägitult.

Ta armastab öösiti teha pingutavat mõttetööd ja kirjutada projekte. Tal on avar visioonitunne ja selle rakendamisse oskab ta kaasata kogu koolipere. Liinale meeldib lugeda raamatuid ja hea meelega kuulab ka muusikat või istub kodus klaveri taha ja lihtsalt mängib. Suviti enne päikesetõusu ja õhtuti kuuvalgel armastab ta tiigis ujuda. Liina jumaldab oma lemmikuid – raagritsikate perekonda.

Liina elumotoks on: kõik lapsed on omad, pole vahet, kas nad on isiklikud, võõrad või lastekodulapsed.

Svetlana Variku

Svetlana Variku

Liina sõbranna, Palupera põhikooli direktor

Oleme Liinaga tuttavad juba 34 aastat. See aeg on olnud täis heatahtlikku teineteise toetamist, mõistmist ja abistamist, aga ka võimalusi jääda eriarvamuste juurde. Liinas peitub eriline oskus nakatada inimesi elurõõmu ja innovaatiliste ideedega. Temas on väsimatu jõud hoolitseda kõigi (nii lähedaste kui ka võhivõõraste) ja kõige eest ilma midagi vastu ootamata. Pole olnud harvad need olukorrad, kui võib kokkuvõttes öelda, et ükski heategu ei jää karistamata. Liina aga tegutseb ikkagi edasi, aru saades, et kõik inimesed ei peagi kohe kõike korraga mõistma. Olen õppinud Liinalt positiivset ellusuhtumist ja mõistnud, et elu on ilus igas eas, kui oled liikumises, pidevates otsingutes, püüdlustes ja suurtes unistustes.

Soovin Liinale jätkuvalt rõõmsat meelt!