Milline võiks olla tuleviku kool?

Eestis ja kogu maailmas käib arutelu selle üle, millal, kui palju ja mil viisil kasutada õppimisel ja õpetamisel tänapäevast tehnoloogiat. Tehnoloogia kiire areng on tõhustanud meid kõiki puudutavaid toimetusi, nt autosõitu, pangaskäiku, meditsiinilisi uuringuid või ka pesupesemist. Paljud inimesed ei kujuta ette elu elektronsuhtluseta ja veebiavarustes avaldatud infota. Seetõttu on väga oluline, et tuleviku kool valmistaks noori ette nende võimaluste oskuslikuks kasutamiseks ja edasiarendamiseks, aga lisaks on vaja neid võimalusi juba ka õppimisel tõhusalt kasutada. Kooliarenduses huvipakkuvateks väljakutseteks on siin rahvusvaheliselt põhjalikku käsitlemist leidvad viis teemat, mida võib vaadelda tuleviku kooli märksõnadena: klassideta kool, internetipõhised massikursused (MOOCs), enesejuhitud ja -reguleeritud õppimine (self-directed & self-regulated learning), pedagoogilised agendid (pedagogical agents) ja tark klassiruum (smart classroom).

Klassideta kooli ideest lähtudes on näiteks Rootsis rajatud juba mitmeid koole. See mõte tugineb sotsiaalkonstruktivistlikule õppimiskäsitlusele, mille kohaselt õpitakse suhetes teiste õppijate ja ümbritseva keskkonnaga. Arvestades õppijate mitmekesisust, ei pruugi olla mõistlik, et kõik õpilased õpivad ühel ajahetkel üht asja, ühel viisil ja ühe õpetaja juhendamisel. Pigem on vaja motiveerida õppijaid vastavalt nende vajadustele õppima üht või teist teemat ning sõltuvalt õppija eripärast kas individuaalselt või grupis. Sellisel juhul ei ole aga vaja tänapäeval levinud klassideks jagatud kooliruumi, vaid pigem kooli, kus on erineval viisil õppimiseks kohandatud „pesad“ – kohad, kus saab vaikselt omaette tegutseda, kohad kaaslastega ühiselt tegutsemiseks, kohad arvuti abil töötamiseks ja kohad füüsiliseks tegevuseks. Klassideta koolis peetakse oluliseks avatud ruumi, mis on disainitud uudishimu ja loovust äratavalt. Üks näide klassideta koolist on Vittra Telefonplani kool Stockholmis. Selles on loodud „pesad“, mis on mõeldud probleemilahendamiseks, uurimuslikuks õppeks või disainiõppeks, teisi õppijaid häirida võivate tegevuste (näiteks muusikaprojektide) jaoks on kavandatud sobivad ruumid. Väga oluliseks peetakse sotsiaalmeedia võimaluste kasutamist õppetöös – sotsiaalmeedia võimaldab ühistegevusi kavandada, aga ka tehtule kiiresti tagasisidet saada ning tulemusi laiemalt levitada.

Internetipõhised massikursused toetavad ideed, et õppimine peab olema võimalik igal pool, igal ajal ja tasuta võimalus õppijat huvitaval teemal. Kõige enam on massikursuste seas levinud suurte ülikoolide pakutavad, millele võib registreeruda igaüks, kes huvi tunneb. Kursused on disainitud nii, et neil saab osaleda internetipõhiselt ja osalejate arv saab olla väga suur – kümnetes või sadades tuhandetes. Sageli võimaldatakse neil kursustel osaleda tasuta, kuigi võidakse pakkuda ka tasulisi lisateenuseid (näiteks nutitelefonile mõeldud rakendusi). Erinevalt ülikoolide õppekavapõhistest kursustest ei anta neil massikursustel ainepunkte – oodatakse, et õppija ei õpi mitte punktide saamise pärast, vaid lähtuvalt enda vajadustest ja seatud eesmärkidest. Samuti saab õppija neil kursustel õppides seada oma tempo, isegi kui kirjas on eeldatav õppeaeg. Praegu pakutavad MOOC-kursused on suunatud eelkõige täiskasvanud õppijale, kes soovib end täiendada.

Tuleviku kooli puhul võiks mõelda, et massikursuste idee on levinud igas valdkonnas ning nendega on kaetud kõik teemad ja õppija eripärast lähtuvad vajadused metoodiliseks mitmekesisuseks ka kooli tasemel. See tähendab, et on olemas igale õppijale õppimiseks sobiv lahendus ja käsitletavad õppeteemad seostuvad koolide õppekavadega või võimaldavad paindlikult õppekava täiendada.

Enesejuhitud ja -reguleeritud õppimine saab paindlikult kujunevas klassideta füüsilises keskkonnas ja massikursustel osalemisel üha olulisemaks, kuigi uurimisvaldkondadena ei ole need uued. Juba kümneid aastaid vaadeldakse enesejuhitud õppimist kui protsessi, milles õppija võtab kas ise või toetava õpetaja abiga initsiatiivi oma õpiprotsessis, määratleb õppimisvajadused ja personaalsed eesmärgid ning valib välja just talle sobivad õppematerjalid ning õpistrateegiad ja lõpuks hindab saavutatud õpitulemusi. Enesereguleeritud õppimine on mõnevõrra hiljem kasutusele võetud mõiste, mis püüab rõhutada õpiprotsessi paindlikkust ja sellest lähtuvat vajadust koguda protsessi erinevate etappide kohta infot, analüüsida seda ning kohandada õppimist vastavalt vajadusele. Nii defineeritakse enesereguleeritud õppimist kui aktiivset õpiprotsessi konstrueerimist, milles õppijad seavad ise eesmärke ning püüavad jälgida, reguleerida ja kontrollida enda tunnetusprotsesse, motivatsiooni ja käitumist. Enesereguleeritud õppimisel peetakse oluliseks lähtumist eesmärkidest ning tegevuste kohandamist vastavalt kontekstile ja keskkonnale.

Pedagoogilised agendid on moodne lahendus, mis peaks toetama klassideta koolis või massikursustel enesejuhitud ja -reguleeritud õppimist. Mida enam indiviidi eripära arvestavaks muutub õpe (sõltumata sellest, kas õpitakse individuaalselt või rühmas), seda enam on vaja koguda õppijate kohta infot, analüüsida seda ning pakkuda tuge, lähtudes analüüsi tulemustest.  Üks õpetaja paljude õpilaste kohta jääb siin väheks. Tänapäevane tehnoloogia pedagoogiliste agentide vahendusel tuleb appi. Pedagoogilised agendid on arvutiprogrammid, mis täidavad erinevaid õppimise toetamiseks vajalikke ülesandeid: koguvad ja analüüsivad infot, „mõtlevad“ algoritmiliselt, kuidas seda infot õppija huvides kasutada ning vajadusel suunavad või toetavad seejärel õppijat. Info kogumiseks rakendatakse moodsaid andmekaevandamise (data mining) tehnikaid. Need on meetodid suurtest andmehulkadest olulise info selekteerimiseks. Nii näiteks on tänapäeval väga lihtne salvestada kõiki klikke, mida õppija arvutis teeb, millal ta neid teeb, ja küsida põhjendusi, miks ta neid teeb. Pilgujälgimissüsteemi lisamisel võib koguda väärtuslikku infot sellest, kuhu ja kui kaua õppija vaatab. Selles tohutus andmehulgas võib väärtuslikuks osutuda teatud tegutsemismustri tuvastamine. Selliste andmete analüüsile on keskendunud omaette suur teadusvaldkond – õpianalüütika (learning analytics). Selle eesmärgiks on arendada meetodeid, mille abil näiteks pedagoogilised agendid saavad otsustada, milline õppija kohta kogutud info on väärtuslik. Kui infot on piisavalt palju, siis saab juba genereerida algoritme, mille alusel pedagoogilised agendid saavad kogutud ja analüüsitud info põhjal iga õppijat individuaalselt suunata ja toetada täpselt niipalju kui on optimaalne, ja sel viisil, mis on kõige tõhusam.

Kõik eelnevad ideed võib integreerida tarka klassiruumi. Kui trükkida see märksõna veebiotsingusse, siis saab vasteks palju infot sellest, kuidas ühendada erinevad tehnilised vahendid targalt õppimise ja õpetamise teenistusse – tahvlid ja ekraanid, projektorid ja dokumendikaamerad, laua- ja sülearvutid, videomängijad jms. Sageli unustatakse ära, et tuleviku tark klassiruum peab aga sisaldama ka „tarka“ tarkvara. Targa klassiruumi kontseptsioonist lähtuvalt integreeritakse selles nutikalt ja paindlikult tehnoloogialahendused, inimesed ja meetodid. Seejuures on tarkvara ülesandeks riistvara abil koguda õppijate ja potentsiaalsete õpetajate kohta infot, mille alusel saaks pedagoogilised agendid kujundada igale õppijale personaalsed õpitegevused kas siis individuaalseks või rühmas õppimiseks. Selle võimaldamiseks on vajalik veel arvutivõrk, mille kaudu analüüsida õppijate kohta kogutud infot ja sellest lähtudes pakkuda välja parim õppimisvõimalus klassile tervikuna, mitte pelgalt indiviidi tasandil. Näiteks kui üks õpilane on teema omandanud teatud tasemel, siis võib pedagoogiline agent tahvelarvutis suunata mõned teised õpilased temaga rühmas töötades õppima nii, et teema omandanud õpilane saab õpetada kaasõpilasi. Sellisel juhul saab õpetav õpilane endale kinnistamisülesande õpitut teistele õpetades. Tehnoloogia muutub õpilase personaalseks „giidiks“. Peale selle saab sellises targas klassiruumis ühendada füüsilise ja virtuaalkeskkonna. Näiteks on disainitud uurimuslikke probleemülesandeid, kus õpilane suunab oma tahvelarvuti teatud objektile või seinale klassiruumis ja sõltuvalt sellest näeb seal liikumas virtuaalseid putukaid, keda uurida. Ülesannete otsimine ja uurimusliku õppe kaudu uute looduses kehtivate seoste avastamine muutub seeläbi huvitavamaks ning õpikeskkonda saab lihtsalt ümber kujundada.

Kokkuvõttes võib öelda, et praegu tegeletakse teadus- ja arendusmaailmas kõigi nende viie teemaga väga aktiivselt, kuid nii-öelda „eesliinilt“ igapäevaellu jõudmiseni on veel pikk maa. Et innovaatilised ideed kiiremini testitud saaks ja seejärel levida võiksid, on meil kõigil vaja olla avatud uuele, ise järele proovida, laiema levitamise eel ka teaduslikult testida ning teha senisest veelgi enam teadus- ja arenduskoostööd koolide ja ülikoolide vahel.  Eesti väiksust ja võimalusi arvestades on siin väga oluline rahvusvaheline koostöö, sest tuleviku kooli põhimõtted ei tunne riigipiire.