Mida me peaksime tegema, et õppimine ja õpetamine koolis muutuks? iPadid ja muud tehnoloogilised vidinad seda ei tee. Haridusvaldkonda on vaja mõtteviisi muutust ja uusi innustunud tegijaid. Ringi vaadates näen ikka samu tublisid õpetajaid, haridustehnolooge ja õppejõude, kes panustavad väga palju õppeprotsessi muutustesse. Kuidas saaksime seda ringi laiendada ja aina uusi ja uusi õpetajaid võrgustikku tõmmata? Kuidas saaksime muuta haridusametnike, direktorite ja õpetajate mõtteviisi ning arusaamu? Olenemata sellest, kui palju meil on kasutada tehnoloogiat, ei muutu midagi, kui me ei oska ega soovi seda eesmärgipäraselt ja innovaatiliselt kasutada.
Algatatud on mitmeid põnevaid projekte, aga puudu jääb mastaapsusest. Ikka ainult väike grupp inimesi toimetab ja vaimustub oma tegemistest. Teised leiavad tuhat vabandust ja põhjendust, miks midagi teha ei saa, samal ajal mitte keegi ei küsi, kuidas teha. Tööprotsessides kiputakse innovatsiooni asemel mõõtma tükke ja tunde. Kuidas kaasata koolijuhte ja teisi otsustajaid? See on üks võtmeküsimusi. Kuidas tuua neid mugavustsoonist välja, et nad näeksid, millised võimalused on ja mida tulevased õpilased ja lapsevanemad tegelikult 21. sajandi koolilt ootavad? Innovatsioon ja muutus ei ole kunagi mugav. Enne eduelamuse saavutamist tuleb keskenduda mitmetele kitsaskohtadele ja küsimustele ning mitte kaotada usku. Tõeline eesmärk ja siht ei tohi meelest minna.
Ma väga usun sellesse, mis me teeme. Kindlasti leiame vastused ka küsimusele, kuidas kaasata rohkem õpetajaid, koolijuhte ja otsustajaid meie tegemistesse. Meil ei ole muud võimalust kui oma arengus jõudsalt edasi minna, et anda oma panus õppimise ja õpetamise mõtteviisi muutusesse.
Ene Koitla
