Kui tehnoloogiast saab eluviis

Kui Türi Põhikooli matemaatikaõpetaja Laine Aluoja õpetab 7. klassis, siis teeb ta 7. klassi õppematerjalide jaoks veebilehe. Kui kuuendas, siis sama 6. klassi jaoks. Kõik tema informaatika õppematerjalid 7.–9. klassini on samuti ühele veebilehele koondatud. Sest Laine Aluoja on õpetajana süsteemne ja järjekindel ning tehnoloogia on tema töö, hobi ja lõppematu õppimise allikas.

Laine Aluoja on õpetaja-metoodik, kes Tartu Ülikooli täienduskoolituskeskuses omandas ka informaatikaõpetaja kutse ja haridusteaduskonnas koolikorralduse kutsemagistri kraadi. Lisaks on ta täiskasvanute õpetaja, IV taseme andragoog. Ta on Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) Innovatsioonikeskuse aktiivne koolitaja ning haridusportaali Koolielu õppevara kvaliteedi põhimõtete väljatöötamise töörühma, matemaatika digitaalse õppevara väljatöötamise töörühma ning õpetajate ja õppejõudude haridustehnoloogiliste pädevuste töörühma liige. Ta on välja andnud käsiraamatuid, koostanud õppe- ja juhendmaterjale, töölehti, kogunud veebilehtedele (näiteks http://laineeportfoolio.weebly.com, http://tpkinformaatika.pbworks.com, http://www.getwapps.com/laine) vajalikke linke ja viiteid digivahendite abil aine õpetamiseks. Tehnoloogiafännina koordineerib ta matemaatikaõpetajate virtuaalse praktikakogukonna tööd, toimetab kooli kodulehekülge ja Järvamaa koolide informaatikaõpetajate veebilehte, on Koolielu portaali matemaatika ainevaldkonna moderaator. Teda tunnustati 2006. aastal Järvamaa aasta õpetaja tiitliga. 2012. aastal valiti Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning Microsoft Eesti korraldatud konkursil “IT on kõikjal” parimaks IT-rakendajaks just Türi Põhikooli õpetaja Laine Aluoja projektiga “Keskkond – mina ja minu kodulinn”.

Tundub, et tehnoloogia on teid saatnud sünnist saati, ehkki see nii muidugi ei ole. Te olete Pärnu tüdruk, kooliteed käisite Pärnu 4. Keskkoolis. Kelleks tahtsite lapsepõlves saada?

Päris lapsepõlvest ma konkreetset unistust küll ei mäleta.

Aga mõni valdkond huvitas rohkem kui teised?

Sport ikka. Matemaatika meeldis ka kogu aeg. Tegelikult ei olnud kooli ajal päevakorral sellist teemat nagu kelleks saada, sest kooliskäimine oli huvitav, õppimine ja sportimine oli põnev. Olin koolis ühiskondlikult väga aktiivne, tegutsesin vabariiklikus õpilasstaabis. Ühesõnaga tegevust oli nii palju, et seda, kelleks saada, me lihtsalt ei mõelnud. See oli küll selge, et kui keskkool saab läbi, siis läheme kõrgkooli. Õppisin joonestamise eriklassis. Tundus, et klassikaaslased lähevad kõik Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mina lähen siis Tartusse. Matemaatika tundus kõige lihtsam, seda saigi Tartu Ülikooli õppima mindud.

Kuidas te õpetajatööni jõudsite?

Kui ülikooli astusin, ei olnud ma mõelnud, kas valin rakendusmatemaatika või lihtsalt matemaatika. Esimene praktika lastega oli pioneerilaagri praktika ja pärast seda koolipraktika. Siis see õpetamine nagu iseenesest tuligi.

Abikaasa Kaarel Aluoja lõpetas samal ajal ülikooli bioloogia erialal. Kolm suunamiskohta oli, kas minna tööle Lõuna-Eestisse, Türile või Kuressaarde. Abikaasa vanemad elavad Jõgeval, minul Pärnus, nii valisimegi kesktee, Türil pakuti ka korterit. Mõtlesin, et töötan õpetajana kohustuslikud kolm aastat, siis vaatan, mis edasi. Plaan oli kunstiinstituuti disaini või arhitektuuri õppima minna, hoiatasin kooli direktorit ka, et ma lähen siit ikka edasi. Aga sellest kolmest aastast on nüüdseks saanud rohkem kui kolmkümmend…

Arvutid ja IKT ei ole ju selle kolmekümne aasta jooksul kogu aeg olemas olnud. Millal see huvi tekkis, millal tehnoloogiapisik nakatas?

IKT-pisik on tulnud sunniviisiliselt. Kooli tulid esimesed Juku-arvutid 1990ndate alguses. Mingi tehnoloogiafirma IT-mehed haldasid neid. Aga tehnikamehed ei tahtnud ühel hetkel enam lapsi õpetada. Üks noor kolleeg-matemaatik võttis asja enda peale, aga ta vahetas töökohta ja keegi pidi arvutiklassi üle võtma. Siis olid juba esimesed Windowsi arvutid. Mul oli ülikoolis diplomitöö teema „Kalkulaatori kasutamine matemaatika õppimisel“. No kui juba kalkulaator, eks siis koolijuht ütleski, et nii, sina oled arvutitega tegelenud, sina selle arvutiklassi võtad. Esimese asjana hakkasin otsima, kus arvutite kohta õppida. Teadlikult hakkasin ennast ise harima 1997. aastal , kui Tartus algasid informaatikaõpetaja kutsekursused. Ma olin esimeses lennus.

Teadlikult sellepärast, et informaatika on tulevikuala, või sellepärast, et endale väga meeldis?

Endale väga meeldis, see oli huvitavam kui matemaatika. Lastega oli tore töötada, õpilased väga tahtsid informaatikat õppida. Inimesed mängivad suurt rolli, Tartusse koondus noorte informaatikute – mitte vanuse, vaid töökogemuse mõttes – tore seltskond, neid kokkusaamisi oodati. Koos õppisime, ega õpetada keegi eriti ei osanud. Ma mõtlen selle all, et kõik oli nii uus. Kõrgkoolis ei õpetatud tol ajal metoodikaid, kuidas õpetada arvuti abil, keegi ei teadnud sellest midagi. Ise enda jaoks need oskused ja teadmised lõime: õppisime arvutit kasutama, läksime tundi ja õpetasime õpilast arvutit kasutama. See oli puhas katsetamine kogu aeg.

Kuidas on teie jaoks seotud IKT ja matemaatika? Kas kasutate arvutit ja digimaailma võimalusi igas tunnis?

Ei. Kasutan tehnoloogiat siis, kui selleks vajadus tekib. Kui näen, et see õpilasi aitab. Näiteks 7. klassis on algebra teema ja seal kasutasin T-Algebrat, mul on väga head töölehed. Ja kui on vaja õpilasi natuke ergutada, siis ohverdan tunni või kaks, läheme arvutiklassi ning teeme muud põnevat. Kui mõnest konkursist osa võtame, näiteks GeoGebra konkurss, siis kasutame arvuteid, et ise midagi luua. Muidu aga on arvuti või nutiseade nagu töövahend, et õppematerjali huvitavamalt esitada. Nüüd küll osaleme pilootprojektis, kus on planeeritud 20 tundi statistika õpetamist õpilastele puhtalt arvuti abil. (Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tartu Ülikooli ja haridusvisionäär Conrad Wolframi ühisprojektis töötatakse põhikooli ja gümnaasiumi matemaatikakursuse jaoks välja statistika- ning tõenäosusteooria õpetamise nüüdisaegne käsitlus ja arvutipõhised õppematerjalid. Toimetaja märkus.) See oleks mulle esimene kord nii suurt osa õpetada ainult tehnoloogia abil. Lastele on huvitav, see on teistmoodi õppimine kui laua taga, nad saavad ennast ise kontrollida. Kui õpilased teevad tööd mittetraditsioonilisel kujul, siis olen püüdnud positiivsed hinded anda, mitte nii, et sina tegid liiga vähe, sa saad halva hinde. Ergutan neid sellega, et nad saavad hea hinde.

Kas matemaatikaõpetajad on altid tehnoloogiavõimalusi kasutama või see sõltub ikkagi inimesest?

 Nii ja naa. Arvan siiski, et matemaatikaõpetajad on valmis häid e-õppematerjale kasutusele võtma seal, kus vaja. Ei oska öelda, kas rohkem kui teised õpetajad. Arvan, et ka võõrkeeleõpetajad ja klassiõpetajad on väga head tehnoloogiarakendajad koolitunnis. Kui matemaatikaõpetajad näevad, et on hea e-materjal, mis abistab õpilast matemaatika õppimisel, siis nad seda kasutavad. Kui materjal on tagasihoidlik ja õpetaja tunnetab, et sellest ei ole kasu, siis ta seda lastele ei paku. Matemaatikaõpetaja on enesekriitiline, ta ei raiska ühtegi oma tundi, et pooliku elektroonilise õppematerjali najal tööd teha. Ta peab olema kindel, et materjalist on õpilasele kasu.

Digipööre Eesti hariduses – on see juba toimunud ja unustatud, digipööre kestab või seisab digipööre alles ees?

Sellist asja ei saagi olla, et digipööre lõppenud oleks. See on lõputu protsess. 1995. aastal, kui tuli Windowsi aknasüsteem, siis mulle tundus, et vaat nüüd on tõeline digipööre. Siis näis, et kõik nagu iseenesest oskasid, õpetajad ümberringi tahtsid Windowsi kasutada. Windows sai igapäevaseks ja siis vaatasid, et tavaline, ei ole mingit erilist hüpet toimunud. Aga muidugi, digirevolutsioon on selles mõttes küll toimunud ja läheb praegu väga hästi, et õpetajad on muutunud teadlikumaks, kuidas ja mida arvutiga teha, et ainet õpetada. See revolutsioon on toimunud. Kasutamise aktiivsuse osas – nagu ma ütlesin, õpetaja on arukas ja mõtlev inimene, ta kasutab tehnoloogiat siis, kui sellest on kasu, kui see aitab edasi. Aga kindlasti tehnoloogia innustab õpilast. Tahvelarvutite puhul on minu arust viimane aeg nende võimalusi ära kasutada, oleks vaid rohkem eestikeelseid õpiprogramme. Ja muidugi pole kõigil võimalusi. Mu omagi koolis, kui ikka oleks tahvelarvuteid nii palju nagu klassis õpilasi, et igaühele jaguks oma, siis mõnigi õpetaja annaks tundi tahvelarvutiga. Aga siin pole revolutsiooni toimunud.

Siit ongi hea edasi minna järgmise küsimusega. Kui teie oleksite haridusminister, siis mida teeksite teisiti?

Tõsiselt raske küsimus. Arvan tõesti, et õpetajale tuleks anda kõik see, mida ta tahab, et tööd teha. Kui õpetaja ütleb, et ma tahan 24 tahvelarvutit selleks, et lastega tööd teha, ja kui õpetaja põhjendab, mida ta nendega tunnis teeb, siis anname talle need arvutid. Või kui õpetaja ütleb, et tahab robotikomplekte saada, sest ta teeb lastega seda ja seda tööd, siis anname talle need robotid. Ma otsiks ja leiaks ressursse. Ega kõik õpetajad ei taha ja kõik õpilased ka ei taha tehnoloogia viimast sõna kasutada. Õpilane tahab õppida ka traditsioonilisel moel. Aga mulle tundub, et me ei ole osanud õpilastele IKT abil õppimist nii huvitavaks teha, et nad tunnetaksid: kui tehnoloogia abil õpin, siis teen näiteks eksami hästi. Kindlasti on ka õpetajaid, kes seda oskavad teha.

Teil on nii palju erinevaid tegutsemissuundi: teete õpetajatööd, olete HITSA töörühmades, haldate veebilehti, Koolielu ainemoderaatorina hoiate silma peal matemaatika õppevaral, esinete seminaridel-konverentsidel, osalete konkursside žüriides, koolitate õpetajaid, ja oma pere nõuab ka osa. Kuidas te kõike jõuate?

Kui perest räägime, siis kaks poega on täiskasvanud ja elavad omaette. Abikaasa on koolijuht Laupa põhikoolis, tema teeb oma tööd. Kuna tehnoloogia on minu jaoks mitte ainult töö, vaid ka minu hobi, siis pärast tööd inimene tegelebki ju oma hobiga. Tahad teada, mis toimub, tahad kaasa aidata seal, kus oskad. Kui oled selgeks saanud, kuidas üht või teist asja teha, tahad seda omakorda õpetajatele edasi anda. Et õpetada, pead ise õppima, ja kui oled teada saanud, lähed õpetama ja jälle ise õppima. See on sammsammuline liikumine olnud. Nii see lumepall veerebki ülevalt alla, sest kogu aeg läheb huvitavamaks ja mulle meeldib kolleege õpetada ning kaasata. Edulugusid kolleegide, õpilaste hulgas on palju, sellest on rõõm.

Nii et teie puhul võib öelda – IKT, see on elamise viis?

Võib küll. Tehnoloogia on elamise viis.

Mida te ise senitehtust esile tõstaksite, mida ise rohkem hindate?

Kui tehnoloogiaga seotult eneseületamisest rääkida, siis ikkagi see, kui Jukudelt sai Windowsile üle mindud. Aasta aega tegelesin sellega, et paberilt lugesin, mida tegema peab. See tundub täna kummaline, aga tol hetkel sellest aru saamine, kuidas töötab Windowsi süsteem, oli minu jaoks terve etapp tehnoloogia vallas. Kui veel rääkida, siis töö õpilastega erinevates projektides. Projektid on meil hästi läinud, sest mul oli õnn olla üks Microsofti projektõppe metoodika õppija, enne kui selle õppekava Eestisse tõime. Koolitus toimus Budapestis. Mõistsin, mis tähendab projektõpe, mis on projektõppe metoodika. Leidsin, kuidas kuiva matemaatikat õpetada tehnoloogia abil. Tehnoloogia koos lastega asjakohase õpetamisvahendina, projektides osalemine ja läbiviimine on olnud positiivne kogemus. Ka toonases Tiigrihüppes, nüüd HITSAs toimetamine on olnud suur töölõik. Ja muidugi töö koolis. Türi Gümnaasium oli PHARE ISE programmi pilootkool. Katsetasime infotehnoloogiavahendite kasutamist õppetöös. Pilootkoolina saime 1997. aastal suurepärase arvutiklassi. Õpetajad hakkasid arvutiklassis tunnis käima. Türi põhikoolis on ka praegu väga hea arvutiklass. Mul on toredad kolleegid, kellega olen saanud seda tööd teha, nad on minuga kaasa tulnud. Kui on head tehnilised vahendid, siis õpetajad tahavad neid kasutada. See on ka suurepärane kogemus ja töövõit, et ruumid ja vahendid on olemas ning õpetajad kasutavad neid.

Teie abikaasa Kaarel Aluoja on Laupa kooli direktor. Kas see tähendab, et kodus aetakse koolijuttu?

Ei, üldse mitte! Meil on mõlemal oma töö. Mina tulen koju, teen koduseid toimetusi, panen pliidi ja ahju kütte. Siis istun laua taha, vaatan põhiasjad üle, mis tahan õhtul kodus ära teha. Abikaasa tuleb koju, käib koeraga jalutamas, ja istub oma laua taha ja vaatab oma asjad üle. Mina jälgin vahepeal telekast kokasaadet, mulle saated kokandusest väga meeldivad. Ja siis ongi, nokitseme kumbki tööasjade kallal või läheme välja või tulevad tuttavad meile külla. Nii et me ei räägi kogu aeg tööst. Muidugi, kui on põletavad teemad või väga põnevad teemad, siis arutame. Et kas on olümpiaaditulemused juba tulnud või kust projektile rahastust saada. Aga töömuresid me koju ei too. See peab juba väga suur mure olema, kui tahad kodus lahti rääkida.

Üks hobi on teil veel, reisimine?

Jah, reisida meile meeldib. Mul on sõpradest tore väike kogukond. Omal ajal alustasime Eestiga, Euroopa on läbi reisitud, Skandinaavia poolsaare põhjatipus Nordkapis on ära käidud, Iirimaal reisisime. Eelmisel aastal käisime Hiinas. Euroopas oleme reisinud autoga, aga muidu turismigrupi sees oma seltskonnaga. Nädal-poolteist iga suvi oma sõpradega olla, see on väga kosutav. Kõigest eemal, tehnoloogiast ka eemal…

Lapselapsed?

Lapselapsed on väga vahvad. Esimene, poiss, lõpetab üheksanda klassi, teine, ka poiss, lõpetab esimese klassi, kolmas, tüdruk, on viiene. Tänapäeva noored kasvatavad lapsi teistmoodi. Ega nad ei too lapsi nädalateks vanaema juurde hoida, nad tahavad ise oma lastega olla. Muidugi, kui lapselaps tahab vanaema juurde või kui on vajadus, siis loomulikult tuuakse. Aga mitte nii, et mul on puhkus ja nüüd puhkan lastest ka. Meie peres nii ei ole. Aga on ikka tore küll, kui lapselapsed tulevad.

Nii et saab neid korralikult hellitatud?

Seda küll. Kui koos poodi läheme, siis ikka kohe ostame. Aga ega nad üle mõistuse asju kokku osta ei taha, nad teavad raha väärtust ja oskavad sellega arvestada. Lapselapsed on siin kusagil kuklas mul kogu aeg olemas.

Tuleme ringiga infotehnoloogia ja ainetunni juurde tagasi. Missugused oleksid teie soovitused õpetajatele?

Soovitan sama, mida isegi olen teinud. Õpetaja võiks kasutada aine õpetamisel infotehnoloogiat, ja võiks kasutada seda arukalt, täpselt nii palju kui vaja. Miks seda teha? Et õpilastel oleks huvitav õppida. Peame mõtlema sellele, et kui laps läheb koolist ära, on tal ümberringi tehnoloogia. Ta peab sellega harjuma juba koolis. Teine asi – miks mitte õpetada õpilast nii, nagu talle meeldib õppida. Miks peame õpetama nii, nagu meie ise kunagi õppisime ja nagu meie arvates on õige õpetada. Kui laps selle nutitelefoniga tahab toimetada, las siis toimetab. Aga mulle tundub, et me ise ei suuda selle suunaga kaasas käia. Mul endal jääb ka oskustest ja teadmisest väheks, et pakkuda õpilastele parimat õppimisvõimalust: ma ei suuda tööülesandeid vahel niimoodi luua, et nad tehnoloogia abil õpiksid. Tuleb teadmisi täiendada, leida võimalusi ja vahendeid, metoodikaid, et tõesti laps saaks õppida seal, kus talle meeldib õppida: tema oma internetis, oma nutitelefonis, oma tahvelarvutis.

Kolleegid ja sõbrad Lainest

Ülle Tammela

Kolleeg, Türi Põhikooli õppealajuhataja

Ülle Tammela

Laine Aluojaga oleme kolleegid juba üle 30 aasta. Laine on hea meeskonnakaaslane. Ta ei pelga tööd. Kogu õppetöö korraldus on tal rajatud tänapäevase infotehnoloogia parimate võimaluste kasutamisele. Kõik uued asjad ja metoodikad katsetab ta koolis esimesena läbi, kui sobib, siis rakendab ja seejärel õpetab kolleege. Laine on alati uutele ideedele avatud. Ta on ise väga õpihimuline, moodne ja süsteemne kolleeg ja inimene. Kui Laine midagi ette võtab, siis pingutab ta selle nimel jäägitult.

Mina ise olen saanud oma esimesed õppetunnid arvutiga töötamiseks Laine juures. Laine koolitustel valitseb sõbralik töömeeleolu ja ta oskab oma kolleege motiveerida. Laine toel ja innustamisel julgesin ka osa võtta Koolielu konkurssidest, mis muutsid koolielu palju põnevamaks.

Laine on naine, kellel on lai silmaring ja huvide ring. Ta on hea ja lahe reisikaaslane, toimekas ja asjalik kokanduseringis, huvitav ja humoorikas seltsiline lihtsalt sõprade seas.

Jätkuvat tegutsemislusti ja kordaminekuid Lainele ka edaspidiseks!

Liilia Oberg

Laine õde, Pärnu Raeküla Kooli direktor

Liilia Oberg

Minu õde Laine Aluoja on olnud mulle alati suureks ja mõjuvaks eeskujuks, sest ta on ju vanem õde. Vanem õde teab alati, mis on õige ja mis vale, ta on kindel tugi ning asjalik nõuandja. Oma iseloomult on Laine heatahtlik, hoolitsev ja sõbralik. Ja noorema õena oli seetõttu lihtne koos kasvada, sest tema otsustas ja ka vastutas. Hea organiseerimisvõimega suutis ta suunata tegema asju, mis alati just erilist vaimustust ei tekitanud (näiteks lapsena kodu koristamine). Täiskasvanuna olen imetlenud tema tasakaalukust ja rahulikkust probleemide lahendamisel, hoolivat suhtumist oma õpilastesse, vaimustust oma tööst ning järjekindlust eesmärkide saavutamisel.

Lugemine on olnud meie peres alati olulisel kohal. Meil oli kodus palju raamatuid ja kui need läbi loetud, laenasime raamatuid lugemiseks raamatukogust ja naabritüdrukult. Seetõttu olid põnevad ka vanema õe kooliõpikud, eriti kirjandusõpik. Laine mõjutas minu kõrgkooliõpingute valikut. Kuna tema läks matemaatikat õppima, siis tahtsin seda teha minagi. Ta arvas, et matemaatika on raske ja ei soovitanud sellist valikut teha. Õnneks ma teda tol hetkel ei kuulanud ja omandatud teadmised Tartu Ülikoolis on olnud suurepärane baas IKT-teadmiste ja -oskuste omandamisel. Selles viimases on ta olnud palju tulemuslikum kui mina ja sealt on mul veel mõndagi õppida.

Varje Tipp

hea tuttav ja kolleeg haridustehnoloogide töömailt, Pärnu Kutsehariduskeskuse metoodik-haridustehnoloog

Varje Tipp

Olen Lainet tundnud üle kümne aasta. Meie tutvus sai alguse ühisest huvist IKT vastu. Kui ma õigesti mäletan, siis tutvusime ühel Phare seminaril Tartus. Kuna Laine on ka pärit Pärnust, siis tutvumisel meil teemadest puudu ei tulnud, seda enam, et oleme mõlemad lõpetanud Pärnu 4. Keskkooli ja olen Laine ühe õega aasta ka ühes klassis õppinud. Tihedam koostöö algas meil siis, kui hakkasime Lainega DigiTiigri koolitusprogrammi välja töötama, Tiigrihüppe Sihtasutuses koolitajatena tegutsema ja eTwinningu ekspertidena toimetama.

Lainet iseloomustab tema tohutu suur töövõime, kohusetunne ja põhjalikkus. Imetlen alati, kust ta võtab selle aja ja energia nii paljude asjadega tegelemiseks. Eestis ei ole vist õpetajat, kes vähegi digiajastu maailmaga kokku puutununa teda ei tunneks. Vähemalt virtuaalset Lainet tuntakse, kuna ta on veebis avaldanud väga palju õppe- ja metoodilisi materjalide. Ta on väga hea koolitaja ja nõustaja. Laine mõistab nalja ja on hästi seltskondlik inimene. Temaga võib koos luurele minna.

Laine kirg on reisimine. Ta oskab aega maha võtta. See on oskus, mis alati kõigil ei õnnestu. Vahel seob ta ka väga oskuslikult töö ja puhkuse. Möödunud suvel otsustasime Kihnut koos avastama minna ja nagu muuseas oskas ta sujuvalt ka mind rakendada ühte tööülesannet täitma. See on oskus, mida võiks temalt õppida.