Kes ei tunneks Sipsikut? See rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule, on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik, kuid alati valmis uuteks seiklusteks. Miks siis mitte lasta fantaasial lennata ja kirjutada täiesti uus lugu Sipsiku õpiretkest meediamaailma?
Jutu peategelaseks on Tallinna lasteaed, mis on oma nime saanud Eno Raua lasteraamatu „Sipsik“ järgi. Majas elab oma igapäevast lasteaiaelu kuus rühma särasilmseid põngerjaid. Lasteaia väärtused ja tegevuspõhimõtted lähtuvad samuti Sipsiku nimest, kus ühe „i“ taga seisab innovaatilisus. See väljendub huvis ja tahtes olla avatud maailmale ning võtta kartmatult vastu uusi väljakutseid. Meediakasvatus on olnud üks nendest, sest Eestis on meediakasvatusest juba mõnda aega küll räägitud, aga vähe praktiseeritud.
Meie lasteaed tegi esimesi samme meediakasvatuses 2010. aastal. Tol ajal piirdus see ainult ühe rühma ettevõtmistega, kuid nüüdseks on sellest saanud kogu maja projektiõpe. Jaanuar 2014 pühendati Sipsikus meediategemistele. Projekti pealkiri „Mitte meedia tarbija, vaid ise selle tubli looja“ sisaldab olulisi märksõnu: meedia tarbimine ja meedia loomine. Esimene viitab tegevusele, millega laps paratamatult argipäevas kokku puutub. Nähtud-kuuldud meediakajastused väljenduvad ka laste mängudes, omavahelistes suhetes, vestlusteemades, eeskujudes, tegevustes, asjades jms. Projektis ei olnud see teema sugugi välistatud, kuid esindatud pigem meedia teadliku tarbimisega. Pealkirja teine pool kätkeb endas projekti lõppeesmärki luua ise meediasisu, kujundada ja harjutada meediakirjaoskust. Eesmärk sai üsnagi ambitsioonikas, seega esitas projekt väljakutse nii õpetajatele kui ka lastele.
Eestis on meediakasvatusest juba mõnda aega küll räägitud, aga vähe praktiseeritud.