Aasta e-kursus sündis praktilisest vajadusest

Sel aastal anti aasta e-kursuse stipendium välja ainult Eesti e-Ülikooli konsortsiumis. Aasta e-kursuse stipendiumi suurusega 2000 eurot pälvis Tartu Ülikooli kursuse „Inglise keel humanitaarerialade üliõpilastele, tase B2.2“ autor Liina Tammekänd. Palusime kursuse autoril vastata juba traditsiooniks saanud küsimustele, et jagada enda kogemusi e-Õppe Uudiskirja lugejatega.
Täieliku nimekirja kvaliteedimärgiga tunnustatud e-kursustest leiad HITSA Innovatsioonikeskuse kvaliteediveebist.

Räägi oma e-kursusest lähemalt.

Tegemist on teise osaga humanitaarerialade üliõpilastele mõeldud kursuste komplektist, kus on kokku kuus teemamoodulit. Esimene osa toimub sügissemestril ning käsitleb haridust, keelt ja kirjandust. Teine osa toimub kevadsemestril ning käsitleb kunsti, muusikat ja ajalugu. Kursus on koostatud nii, et sellest saaks osa võtta võimalikult erinevate humanitaarerialade üliõpilased nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppest. Kursuse eesmärgiks on üldise humanitaarerialadel kasutatava sõnavara laiendamine lugemistekstide ja kuulamisülesannete abil. Sõnavaraharjutused on koostatud lähtuvalt tekstist või kuulamisülesandest. Iga mooduli jooksul võtab üliõpilane osa foorumiarutelust, harjutab sõnavara Quizletis ning sooritab kontrolltöö.

Mida tähendab aasta e-kursuse kvaliteedimärgi saamine Sulle?

Kvaliteedimärk andis mulle kinnitust, et võin küll e-kursuseid koostada ja läbi viia.

Milline on hea e-kursus ja kuidas see sünnib?

Hea e-kursus on minu arvates selgelt eesmärgistatud, hästi struktureeritud ning huvitavate materjalidega. Hea e-kursus õpetab lisaks ainele või keele osaoskusele ka näiteks selliseid ülekantavaid kompetentse, nagu ajajuhtimine või prioriteetide seadmine. Hea e-kursus toetab ennastreguleeriva ja autonoomse õppija kujunemist.
Kui õppejõud soovib koostada head e-kursust, siis peavad kursuse eesmärk, õpiväljundid ja sihtrühm väga selgelt läbi mõeldud olema. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et vigadest ei pääse, st esimesel korral ei pruugi kõik nii toimida, nagu õppejõud ette kujutas.

Mis tõukas Sind seda e-kursust looma?

Minu e-kursus sündis praktilisest vajadusest – kuidagi tuli ühitada semester välismaal ja õppetöö Tartu Ülikoolis. Erilises vaimustuses ma sellisest lahendusest ei olnud, kuid alternatiivi ka ei näinud. See kursus oli mu kõige esimene veebikursus ning huvitaval kombel jätsid nii kursuse disainimine kui ka selle administreerimine Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel mulle vaid positiivse mulje. Nüüd on kõigil mu kursustel veebitoed ning lisandunud on veel paar 100% veebikursust. Samuti tundub igati loogilisena, et kui sellised võimalused on, siis neid ka kasutan.

Milliste raskustega seisid silmitsi e-kursuse loomisel?

Algus oli raske. Ma ei teadnud ju isegi, kuidas HotPoti harjutusi teha või kuidas Moodle töötab. Kursuse materjalid ja struktuur olid olemas, aga ma ei osanud neid „internetti” panna. TÜ elukestva õppe keskuse haridustehnoloog Marju Piir aitas mul kogu protsessi väikesteks juppideks jagada. See muutis ülesande tunduvalt vähem hirmutavaks.
Need, kes e-kursustega nii palju kokku puutunud ei ole, arvavad, et mu elu on nüüd eriti lihtne – viskan jalad seinale ja „arvuti õpetab üliõpilased ära”. Nii see päris ei ole. 

Üliõpilased vajavad teadmist, et õppejõud on „kohal”, täpselt sama palju, kui ta oleks kohal auditooriumis. E-õpe tundub üliõpilasele tõsise asjana, kui Moodle’isse sisenedes on näha, et ka õppejõud on sisse logitud või kui vahepeal on midagi massiivset juhtunud – uus moodul avatud, ülesandeid ja linke lisatud, foorumidiskussioonis osaletud. Usun, et mu elu oleks palju lihtsam, kui mul poleks ühtegi e-kursust: teen oma asjad auditooriumis ära, viskan pilgu esseedele või kontrolltöödele peale ning sulen enda taga ukse. Nüüd login veel pool üksteist õhtul Moodle’isse sisse, et näha, kas keegi on oma foorumipostituse teinud, kulutan tunde personaalsele tagasisidestamisele ja intrigeerivate materjalide otsimisele, mis soodustaksid elava foorumiarutelu teket.

Kas e-kursuste loomine tasub ära? Miks just e-õpe?

E-õppel on oma kindel koht Eesti kõrghariduses, sest nii õppejõud kui ka üliõpilased on mobiilsed. Loomulikult ei saa e-kursusel nii hästi õppida kõnekeelt vahetus suhtlussituatsioonis, kuid ei ole vaja kulutada hinnalist auditooriumiaega näiteks grammatikaharjutuste või kasvõi kuulamisharjutuste tegemisele. Teatud osaoskusi annab edukalt iseseisvalt harjutada ning virtuaalsed õpikeskkonnad ning õpiobjektid on selleks suurepärane võimalus.

Millist nõu annad teistele e-kursuse loojatele?

Nagu eespool mainitud, peab kursusel alustuseks olema selge eesmärk ja õpiväljundid. Üliõpilane ootab kursuselt selget struktuuri ning rohket tagasisidet. Selge struktuur (ja tähtajad) aitab tal toime tulla palju suurema iseseisvusega, mida e-kursus pakub. Esialgu tuleb vist leppida sellega, et üliõpilastele tuleb enne ülesannete tähtaegu meeldetuletusi saata, kuid minu kogemuse järgi harjuvad nad nelja-viie nädalaga ära, kuidas süsteem toimib. Detailne personaalne tagasiside aitab luua isiklikku kontakti õppejõu ja üliõpilase vahel, millest võib 100% veebikursustel puudu jääda. Ka tahab üliõpilane mõista, kuidas ta KOHE omandatavaid teadmisi kuskil muudes ainetest või päriselus rakendada saab. Teadmiste võimalik rakendusala tuleb seega samuti läbi mõelda ning see peaks juba ülesannetest välja tulema. Nii püsivad üliõpilased motiveeritud ka siis, kui tegemist on keerulise materjaliga.