Targem tehnoloogia peaks suutma parandada õpilaste motivatsiooni, õppeprotsessi efektiivsust, õpiharjumusi ja lõpuks ka tulemusi. Kuid e-mõõk on kahe teraga: osa probleeme, mida haridustehnoloogia abil lahendada püüame, on tekkinud just tehnoloogia kasutamise tõttu. See lisab e-õppe planeerijatele ja praktikutele lisavastutust – tuleb hoida tasakaalu selle vahel, mida arenev multimeedia võimaldab ja millised on tegelikud pedagoogilised eesmärgid. Mil määral me kohandume muutunud õppija ja õppekeskkonnaga ja mil määral me selle kujundamises osaleme?
Nutiseade aitab õigel teel püsida
Sel suvel avas National Geographic Washingtonis eksperimendi korras eraldi kõnniteeraja neile, kes ei suuda käieski pilku nutifonilt tõsta. Sarnast lahendust inimeste kaitseks on kaalutud ka Hiina linnades ning uuele probleemile on tähelepanu pööranud teadlasedki: Buffalo ülikoolis leiti, et nutifoni kasutajatest jalakäijatega juhtub ühe miili kohta rohkem õnnetusi kui sarnase käitumisega autojuhtidega. Madaltehnoloogiline lahendus probleemile tuli juba aastal 2008, kui britid hakkasid tänavapostidele pehmendusi lisama. Aeg on edasi läinud ja nüüd on võimalus lahendada see mure elegantsemalt – nutiseade ise võiks olla inimesele silmade eest ning aidata tal teele maalitud markerite, küroskoobi, kaamera ning GPSi abil ohutumalt liigelda.
Oot, aga kuidas me sellesse olukorda üldse sattusime?
Kas arvutid muudavad meid lolliks?
Kümme aastat tagasi Müncheni Ülikoolis valminud uuringus, mille käigus koguti andmeid 175 000-lt 15aastaselt õpilaselt 31 riigis, leiti, et õpilase kasutada olevate arvutite hulk ennustas tema tulemusi matemaatikas ja lugemisülesannetes. Nimelt – mida rohkem arvuteid, seda kehvemad tulemused. Värskematest sündmustest meenub 2009. a PowerPointi skandaal, kus paar USA kindralit leidsid, et PowerPoint on vaenlane nende endi tagalas. Slaidiesitlus suunab kuulaja tähelepanu kõnelt ära. Selle asemel et olla loengule täienduseks, on ta muutunud keskseks. Jutupunktidega formaadid suruvad peale teatava raami ja sunnivad meid võrdsustama asju, mis pole võrdsed. Aasta varem oli Nicholas Carr küsinud: “Kas Google muudab meid lolliks?” Muudab muidugi, leiti tookord. Samas kuuleme nüüdki, et valmis teadmiste omandamine pole tähtis, vaid oskus ise vastuseid leida. Aga mida see “ise” tähendab? Üldjuhul leppimist SEO-meistrite poolt Google’i esilehele võideldud otsingutulemustega (SEO ’otsimootorite optimeerimine’ – toim). Kolmandiku klikkidest saab esimene tulemus ja nende osa, kes jõuavad esimeselt leheküljelt kaugemale, on aastatega pea olematuks kahanenud.
Tehnoloogia põhjustatud probleeme lahendatakse tehnoloogia abil
Mõned tähelepanelikud õppijad kurdavad, et nende võime lugeda pikki tekste on aastatega kahanenud. Suurem osa meist seda ei märka, kuid vastus on turundusmaailmast juba tulnud: blogitekstide fondid on suuremad ja tekstid ise lühemad. Samuti on vähenemas videomaterjali esimesest minutist kaugemale vaatajate hulk. Lahendus: “hea” video ei olegi pikem. Ka MOOCide loengud on nüüd jagatud maksimaalselt 5minutilisteks lõikudeks, et kasutajale vastu tulla.
Muutused õpetamise ja õppimise formaadis
Sagedasti kõlavad terminid, nagu pööratud klassiruum, e-õpe, m-õpe, u-õpe, MOOC, automaatne tagasiside, VOSK ja mängustamine võib paigutada ühisesse kategooriasse “formaat”. Tegemist on erinevate viisidega, kuidas info õppijani viia. Nagu ikka, loodetakse, et värske formaat on senistest efektiivsem. Neid lootusi dokumenteerib igal aastal Gartneri Hype Cycle.
Näeme, et võrreldes eelmise aastaga on mängustamine tulnud ootuste tipult alla ja liitub seal juba varem olnud liitreaalsusega, et liikuda tasapisi produktiivsuse platoole. Graafiku tipus olevate tehnoloogiate kohta saame tavaliselt kuulda vaimustunud sõnavõtte ja kui kõrged lootused on ületatud, muutub ka jutt asjalikumaks. Oktoobri algul kirjutas mängutööstuse veteran Michael John Techcrunchis, et tal on olnud “piinlik kuulata haridustegelaste juttu, nagu oleks mängustamine mingi võluvits, millega puudutame sisu ja kõik muutub äkki huvitavaks ja lahedaks”. Ta väidab, et mänguelemendid on õppimises paratamatult olemas ja neid ei ole vaja sinna lisada, vaid üles leida.
Muutused suhetes
Lisaks muutustele õppimise ja õpetamise formaadis on uued tehnoloogiad viinud ka muutusteni haridusega seonduvates suhetes. Õpilaste usaldus õpetaja vastu võib varasemaga võrreldes üsna madal olla, eriti mis puudutab IKT küsimusi. Soomlased leidsid ühes uuringus, et vaid 4% küsitletud õpilasi usaldas oma õpetajat IKTs täielikult. Õpilaste omavahelise suhtluse muutust iseloomustavad hästi vahetundides valitsev vaikus ja nägudelt peegelduv sinine valgus. Kooli ja lapsevanemate suhtlus toimub eKooli ja e-kirjade vahendusel. Õpilase ja õppematerjali suhtlus muutub interaktiivsemaks, materjalid hakkavad järjest rohkem pakkuma automaatset tagasisidet.
Kas õppija on tegelikult muutunud?
Nagu märkasite, ei puudutanud ma üldse õppimise sisu küsimusi. Seekord tahtlikult, et probleemile tähelepanu juhtida – põnevam on rääkida formaadist, abivahenditest ja tehnoloogiast. See on ju valdkond, kus muutused on kiired. Mitte nagu hariduspsühholoogias, kus osa põhimõtteid on sajandivanused. Aga endiselt on võimatu ületada motiveeritud õppijat, kes läheb raamatukokku, võtab ette kasvõi paberist raamatu ja õpib süstemaatiliselt. Paljude formaadikatsetuste üks eesmärk on vähendada eelmistest katsetustest tekkinud kahju. Seepärast võiks haridustehnoloogia definitsioonis juurduda ka eetika mainimine – tuleb jälgida seda tehnoloogiamõõga teist tera, et kasu oleks suurem kui kahju.
Kristo Käo
Infotehnoloogia on uus asi ja iga uus asi saab paratamatult rohkesti tähelepanu (lisandub realistlikust materjalist konkurentidest tõhusam levikuvõime). Sotsiaalmeedia koos nutiseadmetega pole aga veel mingi “e-õppe messias”.
Kogu nutimaailm on ülimalt kasulik arendajatele, kuna suudab selle kõigile sobiva “religiooniga” haaratute/pimestatute hulka kasvatada uskumatus tempos.
Õppetöö, kui kauge tagajärjega kohustus, pole võistlusvõimeline meelelahutusega ja seda ei tohi ka meelelahutuse pähe reklaamida (pettumus võib võtta viimsegi tahtmise).
Riiklik kokkuhoid klasside suuruse ja mammutkoolide tekkega on olnud vesi nutisõltlaste tekkele (mõlemas sisaldub suur osa anonüümsust).
Püüe olla õpilasele igati meelepärane hävitab vastutustunde ja respekti õpetajasse.
Peaksime soovima näha eestis peale IT valdkonna ka teistel elualadel keerukaid protsesse mõistvaid spetsialiste. Lühisõnumitest “toituvad” ja pealiskaudsed noored pole selleks sobiv tooraine.
Lahenduseks on enesele tunnistamine, et vaid mõned õppeained sobivad suures mahus digiõppeks. Arutu õppetöö uuendamisega jõutakse “hinnete digitaalse toppimiseni” õppijale, kes seda sobivalt ekspluateerib.
Tuleb investeerida nii füüsilisse kui vaimsesse arengusse praegu (koolis, omavalitsuses, kodus), et paratamatu ülemäärane nutipööre põlvkonna tulevikku ei hävitaks. Nimetagem seda tasakaalu otsimiseks reaalselt kombatava eluga.