Peeter Marvet: Digimaailmas on vaja empaatiat ja mõistmist

Raske on üheselt öelda, kus ja kellena töötab Peeter Marvet. Ega ta ise ka ühest vastust ei anna: „Neid asju, mis mulle huvi pakuvad, on natuke liiga palju.“
Keegi tunneb Peeter Marvetit ehk Petsi kui täievolilist ja erakorralist tehnokratti tema ajaveebi tehnokratt.net kaudu, keegi kui ajakirjanikku (ta on juhtinud tehnoloogia- ja teadussaateid raadios ja teles) või turundajat (ta tegutseb Creative Union’isse kuuluvas loovagentuuris Newton). Aga kindlasti seostatakse Peeter Marveti nime ja tegemisi digimaailmaga. Peeter Marvet on oodatud esineja ja koolitaja ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse üritustel, viimati tegi ta töötuba „Kuidas õpetada häkkerit“ oktoobris Tallinna reaalkoolis toimunud konverentsil „Kooli uus õppetava – tehnoloogia ja õppimine“. HITSA eestvedamisel osales ta ka Codecademy kursuste eestindamisel.

Pets on iseõppija, samas õpetaja; talle pole võõras kirjastamine ega küljendamine, kvaliteedijuhtimine ega programmeerimine (ehkki ütleb, et viimase on maha jätnud). Ja intervjuu jooksul jõuan harjuda sellegagi, et kui küsin, mis on digipööre või mida iPadiga peale hakata, algab vastus umbes nii: „Ükskord ma ostsin paadi…“

Täna hommikul on sul juba lapsed kooli viidud, kontorist läbi käidud, nüüd annad intervjuud ning tuhat toimetust on veel ees ootamas. Kas kõik päevad on nii hullumeelselt kiired?

Ei. Päevad on just nii hullumeelsed, nagu inimene ise nad teeb. Ma olen ilmselt täiesti uskumatu inimene, sest suudan alati mingi jama endale kokku keerata. Ju ma siis ei suuda keskenduda ühele asjale. Neid asju, mis mulle huvi pakuvad, on natuke liiga palju, siis lähebki siblimiseks.

Kas nende asjade seas, mis huvi pakub, on kesksel kohal ikkagi digimaailm, internet, arvuti?

Ei, absoluutselt mitte. Kõik usuvad, et ma olen midagi. Pikka aega usuti, et ma olen Äripäeva ajakirjanik, mida ma pole kunagi olnud. Enamiku ajast olen töötanud hoopis trükikojas, otsapidi tegelenud seal disaini ja repro-poolega, otsapidi protsessijuhtimisega. Ka kõigest sellest, mis mind arvutiga seob, huvitab rohkem see, kuidas midagi millekski kasutada. Kas ma räägin paberist või arvutist – pole vahet, mind huvitab süsteemne vaade asjadele. Arvuti ise on foon, see on asi, millega inimestel on hästi lihtne asju üle lihtsustada. Näiteks enamikku seltskonnast, kes arvutitega tegutsevad, nimetatakse meedias varem või hiljem IT-spetsialistideks. Mis see tähendab? See on inimeste jaoks lihtne võimalus asi ära kapseldada, – need inimesed on IT-spetsialistid, nad teevad mingit arvuti särki-värki. Aga digis – ma küll ei taha öelda, et digi on täiesti erinev kõikidest teistest eluvaldkondadest – on kapseldatav ala oluliselt laiem.
Võtame näiteks reklaamiagentuuri klassikalise paberdisaini. Seal jagunevad inimesed kompetentsi taseme põhjal: kes on desktoppar, kes on art director, kes creative director. Nad valdavad paljuski ühtesid ja samu tööriistu (olgu selleks pliiats või Adobe PhotoShop), lihtsalt mõnel on natuke rohkem silma, ideid ja strateegilist nägemust. Oskuste tasemed ei ole seotud niivõrd tööriista valdamisega, kuivõrd sellega, mis sinna kõrvale tuleb. Kui peaksime digimaailmas kokku panema meeskonna, kes teeb veebis mingeid asju, siis on meil vaja kümmekond erinevat spetsialisti. Nende oskused on kõik väga erinevad: veebileht koosneb kasutajapoolest ja sellest, mis serveris toimub. Sinna juurde analüütika, strateegia, sotsmeedia jne. Tööriistade hulk on piiritu ning muutub iga päevaga.

Et siis on lihtsam igapäevaselt tegutseda?

Keerulistest asjadest arusaamine ei ole inimloomuses. Keerulised asjad lahterdame me lihtsalt siltide alla, sellega muudame maailmapildi endale vastuvõetavaks. No näiteks satud sa (siinkohal viitab Pets käega küsijale) võitlema lindude õiguste eest. Kõik su sõbrad tulevad ja patsutavad õlale: väga tore, et sa tegeled lindude õigustega, oleme kogu aeg mõelnud, et rästaid kiusatakse taga, ei tehta kuldnokkadel ja rästastel vahet. Kõik on rahul, lindude õigused on kaitstud, sõbrad ise ei pea midagi tegema, sest sina tegeled lindude õigustega. Tegelikult ei jaga keegi õieti, mida sa ikkagi teed.

Jah, ei saa salata, IT-spetsialistide tööga annab siin paralleele tõmmata…

Või võtame jutuajamise seltskonnas. Lastekasvatamine – kõik on spetsialistid. Majaehitamine – vähemalt akutrell, relakas ja kipsikruvid on suurel osal seltskonnast kodus olemas, saavad kaasa rääkida. Digiteemadega seltskond nii lihtsalt ei haaku, digi on keeruline valdkond haarata ja termineid on ka hulgi.
Tegin hiljuti üht ettekannet raamatupidajatele, konverentsi teema oli pilveraamatupidamine. (Pilveteenuste all mõeldakse nii ärilist kui ka tehnoloogist IT-teenuste mudelit, kus ettevõte ei hangi endale riist- ja tarkvara, vaid IT-teenust pakutakse talle väljastpoolt ja sellises mahus, nagu klient vajab – toim.) Ettekandeid alustati nii, et nüüd läheme pilve ja siis rääkis igaüks ikka enda teemast edasi, kes maksudest, kes muust. Mina katsusin lahti rääkida, misasi see pilv on. On hästi lihtne öelda, et pilv on see, mida me vajame. Kui mina olen turundaja, siis polegi mul vaja muud teha kui öelda sulle, et see, mida me pakume, on pilv. Ja sa lähed õnge, sest kõik ju räägivad pilvest, pilvetehnoloogiast.
Digimaailmas ongi uusi tööriistu tohutult palju. Iga uue projektiga õpime mingi uue asja selgeks. Mis tähendab, et lõppkokkuvõttes me ise ka enam ei tea, mida kõike me oskame ja kui hästi oskame. Kui õpid nii, et kui vaja, siis teed selgeks, siis kas sa oskad tegelikult või sa lihtsalt arvad, et sa oskad.

Aga sa ei saa ju eitada, et tunned arvutit paremini kui keskmine inimene?

Mul on jalgu ka rohkem kui keskmisel inimesel.

???

Mitu jalga on keskmisel inimesel, mis sa pakud?

Kaks.

On ju ühe jalaga inimesed ka. Ja päris jalutud. Järelikult on keskmisel inimesel kuskil 1,9 jalga. Mul on kaks. Tõenäoliselt olen keskmisest rohkem ka langevarjuga hüpanud (ühe korra), ja oskan keskmisest paremini purjetada (olen aasta purjetanud, mis tähendab, et ma ei oska suurt midagi, aga no keskmisest ikka rohkem).

Kelleks sa lapsepõlves saada tahtsid?

Teadlaseks. Taksojuhid ja tuletõrjujad pole mind kunagi köitnud. Aga teadlase-unistus ei täitunud.
Minu hobi on õppimine ja õpetamine. Mulle meeldib üritada aru saada, kuidas inimesed õpivad mingit uut asja. Kui ma peaksin panema su purjelauale sõitma, et siis ma näeksin, mis on su vead ja suudaksin sind aidata võimalikult kergesti need ületada. Ei pea olema suur spetsialist, vajalik on vaatlemisoskus.
Disaineri puhul on joonistamisoskusest ja nägemisoskusest olulisem empaatiavõime. Ehk see, et sa suudad aru saada, mida inimesed teevad selle asjaga, mida sa lood, mida sa neile müüd. Sageli need, kes teevad veebitööriistu, programme, mänge, ei mõtle selle peale, kes istub lõpuks arvuti taga ja seda kasutab. Millest tuleb järgmine küsimus – milliseid inimesi meil on üldse vaja? Öeldakse, et ei lähe kaua selleni, et arvutid õpivad ise programmeerima.

Olen just kuulnud vastupidist – kõike muud, aga programmeerima arvutid ise ei hakka.

Aga kui vaadata, kuidas on tehtud juba praegu enamik riiklikke infosüsteeme, mõtled raamistike peale, siis selleks, et arvuti õpiks ise uusi kombinatsioone looma, on suhteliselt vähe vaja. See pool, mis ei lähe masinate kätte, on empaatia, võime aru saada sellest, mida inimesed kasutada tahaksid. Mingite algoritmidega on võimalik välja sõeluda paremaid ja halvemaid lahendusi, aga mõista teiste inimeste soove ei ole taandatav numbrite peale. Ei tuhande inimese küsitlemine ega tuhande inimese tegevuse vaatlemine ei anna õiget vastust, mida nad tahavad, selleks on vaja rohkemat. Mõistmine on see, mida ka digimaailmas on kõige rohkem vaja.

Ütlesid, et sinu kirg ja hobi on õpetamine. Meie jutuajamine siin ja praegu – kas see on ka õpetamine?

Eks ikka. Ma evangeliseerin, üritan inimesi mõjutada minu moodi mõtlema. Ma usun, et võiksin samasuguse entusiasmiga õpetada puutööd.

Läheme korraks koolielu juurde. Digipööre, mis see on? Kus kännu taga köis kinni on, et digipööre koolis ei taha ega taha toimuda?

Aga kuidas sina mõistad digipööret?

Vat nii, tee veel ajakirjanikuga intervjuud. No kui hästi lihtsalt ja lühidalt, siis digividinaid võiks tunnis rohkem kasutada, aga lihtviisiliselt kirjutada peab ikka ka oskama.

Minu käekiri on kohutav. Ma ei ole viimasel ajal käsitsi kirjutanud rohkem kui allkirja pabertšeki peale. Viimati politsei pidas mu kinni, pidin kirjutama seletuskirja, miks mu turvavöö lahti oli. Tavaliselt ei ole, see üks kord oli jäänud. Minul oli piinlik, et ma kirjutada ei osanud. Aga politseil ei olnud piinlik, et ta 20 minutit vormistas rikkumist. Paberil. Autos. Suvisel ajal, konditsioneer oli põhjas, jää või kopsupõletikku. Siis andis trahvikviitungi ja ütles, et siin on ülekande jaoks viitenumber. Aga ärgu ma täna õhtul ülekannet tehku, nemad peavad õhtul andmed sisestama ja kui ülekanne enne teha, siis süsteem ei suuda andmeid siduda. Nii et küsime uuesti – mis on digipööre… Digipööre on praegusel hetkel osutunud selleks, et saabunud on tehnoloogia, mida kasutada ei osata. Ja me mõtlemegi ainult seadmetes – mõtleme iPadides, arvutites, nutitelefonides, sest need on käega katsutavad asjad.
Seoses esinemisega reaalkoolis („Kuidas õpetada häkkerit“ – toim.) küsisin oma sõpruskonnast, kuidas teie õppisite, kuidas teist said n-ö häkkerid. Kõik hakkasid tooma näiteid, mida peaksin rääkides kasutama, ehk artefakte: terminal, printer, mingid vanad mängud. Mitte keegi ei rääkinud sellest, mida nad tegid. Sest terminist piisas, kohe tuli kujutluspilt ette, mida nad printeri või terminaliga tegid. Need olid markerid, tähised. Digipööre on ka asi, mis ühe poole jaoks on marker ning kujutluspilt läheb tööle, ja teise jaoks on see termin: tehtud, elame edasi. Mis puudu jääb, on üldine digikultuur. iPadiga seda kaasa ei tule, iPadiga tuleb kaasa tarbimine. Arvutiga ei olnud sul vanasti väga palju tarbida, mõte sai vabalt, zenilt liikuda. Praegu on kõik kohad tarbimisväärtusega ajakulutajaid täis. Mis tähendab, et lihtne on öelda, ah, ma ei viitsi midagi teha, vahin niisama YouTube’is videot või mängin mängu. Sa ei pea selleks ise mängu programmeerima. Kuidas jõuda digipöörde mõiste juurest selle juurde, et mis on see digikultuur, mida peaksime tegelikult koolis ja mujal ka õpetama?

Kuidas sa suhtud programmeerimise õpetamisse?

Ükski õpetamise vahend, ei Python, JavaScript, PHP või muu ei saa olla õpetamise keskpunkt. Me ei õpeta inimesi programmeerima täpselt samamoodi, nagu me ei õpeta neid mehhaaniliselt jooksma mööda platsi palli järele. Me õpetame neile jalgpallimängu – emotsiooni, hasarti, mängu ilu, võistlust, jooksmise tehnikat.
Koolis kahjuks õpetataksegi rohkem vahendeid. Ma tegelikult tean, kust see on alguse saanud, see on slöjd. See on kuskil 1860ndatel Rootsis välja töötatud metoodika, kuidas õpetada järjest keerukamate tööriistadega lastele käsitööd, kuidas õpetada samm-sammult käelist tegevust. No näiteks puust küünlajala treimist. Slöjd’i kogu metoodika seisneb selles, et alustad hästi lihtsatest asjadest ja lähed järjest keerukamate juurde. Protsessi käigus pead mõtlema, millist tööriista valida. Hööveldama, saagima, vestma. Igale õpilasele on lubatud tükk liivapaberit ka, aga seda tohib kasutada ainult lõppviimistluseks, pärast töö õpetajale näitamist. (Huviline võib uurida linki: https://archive.org/details/teachershandbook00salo –toim.)
Sellest on meil järgi jäänud puulusikate ja küünlajalgade tegemine. Kodus on muidugi uhke näidata – aga meisterlikku materjali- ja tööriistakäsitlust annab otsida. Kui hakata mõtlema, siis paljud asjad, mis praegu koolis tehakse, ongi alguse saanud slöjd’i-laadsetest metoodikatest, ent kogu töö tehakse nüüd liivapaberiga…
Meil ei ole vaja digitaalset slöjd’i. Aga selleks, et õpetaja õpiks nii palju puutööd ära, et saaks seda lapsele õpetada, peab palju investeerima. Sul peab endal olema huvi puutöö vastu. Sama on digipoolega.

Aga kuniks me õpetame kõiki lapsi programmeerima, digipööret ei tule.

Miks?

Sellest 20 asjast, mida meil on vaja, on programmeerimine ainult üks. Kõigi mõtteviis ei sobi programmeerimisega. Et programmeerida, pead sa suutma oma peas ette kujutada keerulisi abstraktseid süsteeme. See ei ole kõigile omane! Programmeerimine tähendab, et ma suudan projitseerida oma mõtte elutusse asja. Programm on fiktsioon, kõik programmid näevad ühtmoodi välja, arvude ja nullide jada. Täpselt samamoodi nagu sa võtad puutüki kätte ja suudad ette kujutada, mis sellest tuleb. Mõttemudeli poolest programmeerimine ei ole kõigile. Kui meie mõttelaad on see, et kõik peaksid programmeerima, siis ma näen probleemi. Mida iganes me õpetame, tuleb alustada sellest, miks on vaja seda õpetada. Või kui võtta tänapäevasemalt, siis miks see peaks vahva olema. Kui jõuad sellele poolele, et mõtelda on mõnus, siis sellel hetkel muutub programmeerimine huvitavaks. Me ei pea mõtlema sellest, mida me iPadiga teeme, vaid mis on need huvitavad asjad, millega õnnestub teisi inimesi köita. Ja võib-olla siis selgub, et Codecademy või Phyton ongi see, mis köidab. Praegu käib pigem nii, et võtame mingi tööriista ja siis üritame sinna peale midagi kasvatada. (Huviline võib uurida linki: http://blog.codinghorror.com/why-cant-programmers-program/ – toim.)

Kui oleksid haridusminister, mis sa teisiti teeksid?

Miks keegi üldse arvab, et haridusminister on see, kes midagi teisiti tegema peab?

Sul on peres kaks poissi, üks 15, teine 13, õpivad Kadrioru saksa gümnaasiumis. Missugune on nende suhe arvuti ja internetiga? On mingid reeglid või nad üldiselt teavad, mis nad teevad?

Nad teavad, mis nad teevad. Kõik arvavad, et küsimus on reeglites. Mulle teeb hoopis muret see, et ma ei suuda neile käia välja huvitavaid asju, mida teha.

Aga internet on huvitavaid asju ju täis…

See on tarbimine, tarbimine on lihtne. Aga kutsuda neid purjetama, see on keskkonnavahetus, ja seal peavad nad tõsiselt midagi tegema.

Me jõuame rääkida veel internetiturundusest; mõttest luua võlts-jõulukommete veebileht, et võõrutada lapsi copy-paste-referaatide tegemisest; riiklikest andmebaasidest ja andmete süsteemi sisestamisest. Jõuan ka küsida, mida Peeter Marvet ise peab oma õnnestunumaks projektiks, suurimaks saavutuseks. Vastust ma ei saa. Küllap siis on see kõige-kõige veel ees ootamas.

Riigi Infosüsteemide Ameti infoturbe ekspert Anto Veldre, Peetri kolleeg IT-maastikul:

Kes seda nüüd enam täpselt mäletab, kui kaua ma Peeter Marvetit tunnen, aga eks kümme aastat tuleb ära, äkki rohkemgi. Marvet pidas Kuku raadios „Tehnokratti“ ja seal sai ikka päris mitu korda arvamusliiderdamas käidud. Eesti tehnoajaloos ongi ehk pisut alahinnatud sääraseid karismaatilisi omasaatemehi nagu Ants Reili, Avo Raup või Peeter Marvet, kes erinevalt tänapäeva digi-vigist suutsid saadet teha ka ilma sponsorit ülistamata.
Peetrit iseloomustab selge mõtlemine, lingvistiliselt ja semantiliselt ülitäpsed, kuid siiski tagauksega mõttekonstruktsioonid (nagu kuulus klassikaline “Täna on meil stuudiosse kutsutud tundmatuks jääda sooviv arvutispetsialist Anto Veldre”). Oskus väljendada mitmekihilisi ja sügavaid mõtteid konservatiive šokeerival viisil. Näide tema säutsust 11.10.2014: “Eksperdina müün ma teile võimalust ise mitte mõelda – not-thinking-as-a-service.”
Mida ma olen Peetrilt õppinud? Kõigepealt sellest, mida ma ehk ise ei olegi suutnud temalt ära õppida – kuidas ta vaatamata kõigile ühiskondlikele väljunditele on jäänud absoluutseks tipp-spetsialistiks oma trükitööstusega seotud põhi-alal.
Õppinud olen konkreetsust, esinemisjulgust ning kodanikupositsiooni, aga ka seda, et kogu aeg peab ikka mitu rauda tules olema, et selles väikeses armsas riigikeses kuidagi omadega hakkama saada.