Milliste võimaluste ja väljakutsetega seisab silmitsi kutseharidus, kuidas digivõimalusi kõige paremini ära kasutada, mis on sealjuures suuremad takistused ning kuidas Räpina Aianduskool selle kõigega hakkama on saanud, sellest räägib e-õppe uudiskirjale Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom.
Hiljuti vahetasite tööd ning liikusite haridusministeeriumi ametnikust praktikuks Räpina Aianduskooli. Kas kutseharidus ametniku ja praktiku silme läbi on kuidagi erinev?
Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom
Kutseharidus on ikka kutseharidus, vaata seda siis alt, ülevalt või vasakult. Muutunud on vaatenurk ja sellega seoses rõhuasetused. Kui ametnikuna sai mitu aastat kulutatud uuenduste välja töötamisele, nende läbiarutamisele partneritega ning lõpuks sellele tööle justkui joon alla tõmmatud, siis nüüd tuleb samade asjadega uuesti tööle hakata, seekord juurutamise poolelt. Oleme Räpina Aianduskoolis ümber korraldamas õpetaja tööaja- ja palgaarvestust. Järjest rohkem on õpilasi, kes vajavad individuaalset lähenemist, st on vaja EKAP (EKAP – Eesti kutsehariduse arvestuspunkt) paindlikkus viia ka tunniplaani, samuti kavatseme taotleda kutse andja staatust ning muuta õppimist ja õpetamist elulähedasemaks. Selle viimasega kaasneb muuhulgas ka digivahendite kasutamine õppes.
Vaadates viie aasta perspektiivis ja rahvusvahelises kontekstis Eesti kutsehariduses algatatud uuendusi – kvalifikatsiooniraamistikku paigutatud, kutsetasemetega otseselt seotud ja õpiväljunditel põhinev õppekavasüsteem, üld- ja erialaõpingute lõimimine, kutsehariduse arvestuspunkti rakendamine ECVETi (The European Credit System for Vocational Education and Training ehk Euroopa kutsehariduse ainepunktide süsteem, Eesti vasteks EKAP) ideoloogia kohaselt, õpetaja ametikoha terviklik käsitlus, akrediteerimine kui välishindamine kooli põhiprotsessile – siis need on juba lähitulevikus moodsa kutsehariduse tunnused.
Millistena näete kutsehariduse võimalusi nüüd, millised väljakutsed seisavad ees?
Põhilise väljakutsena näen seda, et “kool-kolhooside” aeg hakkab ümber saama. Inimesed on järjest individualistlikumad ning seda ei häbeneta, julgetakse küsida ja erandeid taotleda, tihtipeale seda isegi eeldatakse. Kui kool võimaluste piires vastu ei tule, valitakse lihtsalt teine koht õppimiseks või töötamiseks. See kehtib nii õppijate kui ka töötajate ja õpetajate kohta, tihtipeale on just paremad professionaalid sellised.
Kutsehariduse võimalusi näen selles, et kutsekoolid on end näidanud väga arenguvõimelistena ning paindlikena uusi võimalusi ära kasutades. Teinekord hakkab segama infoajastule iseloomulik info ja võimaluste üleküllus. Järjest olulisemaks muutub võime uuendusi ja võimalusi absorbeerida, võimekus välja töötada ja rakendada tõhusaid tegevusmudeleid ning suutlikkus kaasa haarata parimaid nii õppima, õpetama kui ka administreerima/juhtima.
Kui nüüd keegi peaks küsima, kas raha polegi tähtis, siis vastan, et on ikka. Ega näljas peetud kronu ei pane traavi sõitma!
Millised on digivõimalused kutsehariduses, kas ja kuivõrd e-õppe võimalusi kasutatakse?
Üldiselt on koolid digivahenditega hästi varustatud, seega peaksid võimalused olema head. Siin on paraku see “aga”, et vahendid võivad olla ükskõik kui head, neist pole põrmugi kasu, kui neid pole hakatud oma elu hõlbustamiseks kasutama. Takistusi võib olla erinevaid, sh oskus ja huvi digivahendeid oma kooli ja oma tundi tuua.
See on suurepärane, kui koolis on kõige laiemas (ja tänapäevasemas) mõttes e-õppe entusiaste, kes kasutavad ise, uurivad uusi võimalusi, tutvustavad neid teistele ja aitavad kolleege. Kui aga soovime läbimõeldud õppeprotsessi, siis peaks ka digivahendite kasutamine e-õppes olema planeeritud ning juhi eestveetud või aktiivselt toetatud.
Ilmselt pole Räpina Aianduskool e-õppes suur erand, meil ei ole laialdast ja süsteemset lähenemist e-õppele. On olemas entusiastid, näiteks Katrin Uurman, kes arendab end ja õpib igal võimalusel ning kasutab e-õpet oma teemade õpetamisel, harides ka kolleege. Näiteks on ta teinud vahetundides viie minuti loenguid mõne uue digivahendi kasutamisest.
Praegu näeme koolis kaht kõige olulisemat vajadust – esiteks, kasutada e-õppe võimalusi sessioonõppes nii, et õppijad saaksid koolis olles keskenduda eelkõige praktiliste oskuste arendamisele, ning teiseks, arendada meie inimeste (sh õpilaste) oskusi ja teadmisi digivahendite tõhusaks kasutamiseks. Tasapisi püüame nende teemadega tegeleda, laiendades inimeste ringi, kes on haaratud IKT ja õppe sidumisega, mh kasutame HITSA abi meie inimeste koolitamisel. Kavatseme osa võtta koolitusest „Õppeprotsessi juhtimine digiajastul“, kus meie kooli tiimi läbivaks ülesandeks saab e-õppe kasutamine sessioonõppes. Oleme käima lükanud väikese projekti õpiäppide loomiseks, kavandame oma erialadel põhiõpikute loomist, mis ei oleks enam paberkandjal või PDF-failina. Tuleb tõdeda, et IKT pakub võimalusi rohkem, kui jõuaks kohe töösse ja rakendamisele võtta.
Kuidas kutsehariduses IKT vahendite kasutamiseni jõutakse, kas tõuge tuleb juhtkonnalt või pigem õpetajatelt (või hoopis õpilastelt)?
Ilmselt on paljudel erialadel IKT vahendite kasutamise juurdumine õppes väga loomulik protsess – see imbub sisse koos uue tehnoloogiaga töömaailmast. Sellisel juhul ei küsi keegi, kas ma pean või tahan, see on osa loomulikust arengust. Nii ka aianduses – tänapäevaseid kasvuhooneid juhitakse arvutitega, õnneks on see võimalus ka Räpinas. Või maastikuehituses – ehitaja peab oskama jooniseid lugeda ja koostada ning seda viimast tehakse ikka arvuti abil.
Praegu tundub, et õpilastelt tuleb otsese algatuse asemel pigem kaudne surve – noored kasvavad juba “puutenäppudega”, kuid õppes selle kasutamisele pole mõtelnud. Aianduskoolis on lõviosa õppijatest täiskasvanud ja nemad tahaksid pigem õppida oma kätega tegemist kui digivahendite kasutamist.
Algatajateks ongi eelkõige õpetajad-entusiastid. Ka koolijuht saab olla algataja ning kui mitte algataja, siis aktiivne toetaja ikka. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et digivahendite kasutamisest keegi ei pääse, tööturg paneb selle üheselt paika.
Laura Vetik
