Facebook ja õppetöö? Esmapilgul tundub üllatav, kuid sotsiaalmeedia võimalusi õppetöö platvormina on tõesti kasutama hakatud, et pakkuda õpilastele mugavat ja juba tuttavat keskkonda. Kuressaare Ametikooli õpetajad selgitavad, miks on Facebooki kasutamine nende tundide lahutamatu osa ning kuidas see on õppetöösse integreeritud.
“Loobusin kaks-kolm aastat tagasi Moodle’i ja teiste haridusplatvormide kasutamisest,” räägib Kuressaare Ametikooli reklaamiõpetaja Merit Karise. Kogu tema e-õppetöö toimub nüüd Facebookis ja Google Drive’is. “Drive’is on slaidiesitlused, osa ülesandeid ja fotokaustu,” ütleb Karise. “Facebookis olen igale rühmale, mille rühmajuhataja olen, loonud kaks gruppi: elu ja töö. Grupis “Elu” on kõik suhtlus, mis otsest õppetegevust ei puuduta. Kogu rühmajuhatamise töö käib seal. Grupis “Töö” loob iga aineõpetaja oma ainele eraldi ürituse.”
Facebooki ja Google Drive’i eelistab ta seepärast, et “need on juba sisse juurutatud ja kõik on seal”. “Mul on FB-s (Facebookis – toim.) silme ees see, mida teised õpetajad teevad, näen, kus tekib arutelu, ja olen saanud teiste õpetajate ülesannetest inspiratsiooni oma õppeülesannete loomiseks,” räägib ta.
Kariset toetab ka graafilise disaini erialade õpetaja Oliver Maaker. “Olen sellele palju mõelnud. Pole mõtet suruda inimesi uude keskkonda, kus lõpuks keegi ei käi. Spetsiifilises e-õppekeskkonnas on võimalusi ehk palju rohkem, aga kohustada nii õpilasi või eriti teisi õpetajaid neid kasutama – ma ei kujuta seda ette,” ütleb Maaker. Samas Facebooki kasutamisega pole õpilastel küsimustki olnud, kõik on harjunud kasutama ja saavad hakkama.
Mida teha nendega, kellel kasutajakonto Facebookis puudub?
“Õpetan viimasel ajal ka palju tsükli- ja õhtuõppijaid ning igas rühmas on olnud paar inimest, kellel Facebooki konto puudub,” ütleb ta. Nende hulgas on nii vähese arvutialase kirjaoskusega õppijaid kui ka sotsiaalvõrgustiku põhimõttelisi vastaseid. “Nendega oleme leidnud kompromissi.” Mõni on loonud endale konto vaid kooliasjade tegemiseks, teine on ühenduses sugulase konto kaudu.
Kuressaare ametikooli meediaõpetuse õpetaja Merit Karise (keskel) oma õpilastega. Foto: Anzelika Toll ja Oliver Maaker
Karise sõnul on ökonoomsem olla ühel platvormil. “Ma ei taha õpilaste tööde uputust oma kooli meiliaadressile,” ütleb Karise. “Eri keskkondades käimine ja paroolide meelespidamine – see lihtsalt pole jõukohane.” Seetõttu on ta loobunud ka muudest e-õpperakendustest ning näiteks mõttekaarte eelistab teha vanamoeliselt – paberi ja pliiatsiga. “Kui õpilased need ise käega läbi kirjutavad ja joonistavad, kinnistub info paremini,” sõnab ta.
Samas ei saa Facebooki kui universaalset keskkonda kasutada tõrgeteta. “Üritustele ei saa näiteks lisada faile. Uudisvoos tuleb õige asja leidmiseks edasi-tagasi “suusatada.”
Peale Kuressaare Ametikooli õpetab Karise ka Tartu Kunstikoolis. Kui tegu on samade õppeainetega, on väga mugav ühe keskkonna piires tutvustada ühe kooli õpilaste töid ka teise kooli õpilastele. “Saan navigeerida eri gruppide ja koolide vahel ning nende albumite kaudu vaadata varem tehtud töid,” ütleb ta.
Facebook on ka erialase info hankimise ja õpilastega jagamise kohaks. “Varem tulid disainiblogide postitused mulle e-posti, nüüd jälgin Brainpickings’it ja OpenCulture’it otse Facebookis.” Kõige uuemat erialast infot saab jagada otse õpilastele, pakkuda välja ideid projektideks ja hoida nii kätt pulsil.
Lisaks on Facebooki sõnumirakenduses ühendatud nii e-posti kui ka vestluse võimalused. “Saad sõnumi, võid kohe vastata, törtsu juttu ajada ja maha pidada spontaanse vestluse.” Karise nõustub ka seisukohaga, et Facebookis on lihtsam õppijaid vestlusesse kaasa tõmmata. Sellega ollakse rohkem harjunud ja oma kommentaari lisamine tuleb lihtsamalt kui e-õpikeskkonna foorumis.
“Facebook on number üks,” märgib ka rekreatsioonikorralduse õpilane Karina Kanarbik, kes korraldab koos oma rühmakaaslastega lõputööks iga-aastast Kuressaare vallikraavi veerallit. Facebookis saab suhelda nii õpetajaga kui ka jagada ülesandeid tunnist puudunud kaasõpilastele.
Ametikoolis, kus suur rõhk on praktilisel õppel, ei saa kõike õppida ja õpetada e-õppe teel. Samas on pea kõikidel õpperühmadel oma grupid Facebookis, kus jooksvaid õppetööga seotud küsimusi arutada. “Facebook on esimene koht, kus õpetaja küsib näiteks minu puudumiste põhjuseid,” räägib autotehniku eriala teise kursuse õppija Mihkel Tiits. “Alles siis, kui ma pole vastanud, võib oodata kõne või meili.”
Inglise keele õpetaja Kadri Riim märgib, et Facebook on kõige operatiivsem kanal õpilastega suhtlemiseks. “Olen näinud juhust, kus õpilasega, kes ei vastanud telefonile, oli kontakti võimalik saada Facebookis.” Riim lisas, et ametikooli inglise keele õpetajatel on suhtlusvõrgustikus ka oma grupp, kus erialainfot vahetatakse ja linke õppematerjalidele lisatakse.
Kuressaare Ametikoolis on siiski ka neid õpetajaid, kes Moodle’ile truuks jäänud. “Facebookis on küll grupid, kus rühmaga suheldakse, aga Moodle on siiski tõsine tööriist, kus jagada õppematerjale ja anda õpilastele ka individuaalseid töid,” räägib ühiskonnaõpetuse jpt õppeainete õpetaja Urmas Lehtsalu.
“Mina olen praegu rahul, Facebooki ja Google Drive’i kombinatsioon on ennast õigustanud,” ütleb Karise. “Ma ei tunne praegu Moodle’ist mingit puudust.”
Taavi Tuisk
