Kristi Rahn: olulised on igapäevased töörõõmud

Kui Gustav Adolfi Gümnaasiumi klassiõpetaja Kristi Rahn oli väike tüdruk, tahtis ta saada loomaaia direktoriks. Kui Kristist aga koolilaps sai, köitis teda õpetaja amet. „Mul on elus vedanud, mul on palju häid õpetajaid olnud. Kord tahtsin saada geograafia-, kord keemia-, siis ajalooõpetajaks. Gümnaasiumi lõpus korraks küll kahtlesin, kas lähen Tartu Õpetajate Seminari, aga tegin selle valiku ja tean, et see oli minu jaoks õige.“

Kristi Rahn töölaua taga. Foto: Madli Leikop

„Olen õpetajatöö kõrvalt õppinud ka muid asju, aga jõudnud ikkagi järeldusele, et õpetada meeldib mulle kõige rohkem. Läbisin näiteks Tallinna Ülikooli reklaami ja meedia lisaeriala, juhtimiskoolituse olen läbi teinud. Samas kõiki neid teadmisi saan õpetajatöös kasutada. Õpetajaametis saad olla näitleja, juht, saad jagada kogemusi, näidata, mida ise tead ja oskad. Ja kui sinus on loovisiksust, saad muusikut või kirjanikku iseendas ka rakendada. Selles mõttes on õpetaja hea elukutsevalik.“

Loomaia direktori unistuste töökohaga on aga selline lugu, et Kristile meeldisid väga loodus ja loomad, meeldivad siiani. Ja meeldis väga Gerald Durrelli raamat „Minu pere ja muud loomad“. Eks need mõjutasidki. „Kui eelmisel aastal oli juttu, et Mati Kaal hakkab ametit maha panema, siis minu ema ütleski, et kui Kaal enam direktor olla ei taha, eks sa saad siis tema ameti omale,“ meenutas Kristi muigamisi.

19 aastat tagasi olid Sa juba õpetaja (klassiõpetaja Tallinnas Kristiine lasteaed-algkoolis), aga arvuteid sellisel kombel õppetöös ei kasutatud nagu nüüd. Millal tekkis IT-huvi?

Kui ma õppisin õpetajaks, siis tegelikult arvutiõpetuse tund oli küll. Ja see oli üks minu kirstunaelasid. Muidu olid hinded väga head, välja arvatud arvutiõpetuses. Nagu saatuse iroonia – kõige nõrgemast küljest on saanud päris tugev külg.

IT-huvi on mul kasvanud mõjutajate toel. Olen alati olnud uuele avatud, mulle on alati meeldinud õppida. Mäletan, et noore õpetajana käisin Varje Tipi (Pärnu Kutsehariduskeskuse haridustehnoloog – toim.) koolitusel. Tundus põnev ja keeruline. Eelmises koolis oli vaja õpetajat, kes lastele arvutit õpetaks, Kristiinesse tehti arvutiklass. Hakkasin seal arvutit õpetama, ehkki ma esialgu väga ei teadnud, mida teen. Aga õppisin ujuma. Kui GAGi tulin, ja kui veel Ingrid Maadvere siia tööle tuli, siis tema tõmbas aktiivsemad õpetajad kaasa. Ja siis läksin juba ülikooli haridustehnoloogiat õppima.

Oled ka ProgeTiigri koolitaja. Kas programmeerimine, programmeerimise õpetamine on Sinu jaoks midagi täiesti uut?

Programmeerimine kõlab keeruliselt, aga me alustame väikeste sammudega. Nendel kursustel ongi kõige suurem asi see, kuidas õpetajatelt võtta hirm maha. Programmeerimisega, mis kõlab väga uhkelt ja mida teevad väga targad inimesed, tuleb tegelikult alustada algusest ja väga lihtsast. Mina alustasin sellega seitse aastat tagasi, koos lastega.

Sinu magistritöö teema oli „Tahvelarvutite rakendusstsenaariumid Eesti koolidele“. Väga lühidalt öeldes andsid oma töös ülevaate, millele peaksid koolid tähelepanu pöörama, enne kui hakkavad tahvelarvuteid soetama, ja miks on tahvelarvutit õppetöös hea kasutada. Levinuim arvamus on, et siis on lastel huvitav. Ausalt öeldes mind see enam ei veena…

Kristi Rahn Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia magistrantuuri lõpetamisel. Foto: erakogu

Mind ka kusjuures ei veena. Mina ütlen, et ei pea kasutama, üldse ei pea. Aga see on võimalus muuta õppimine mitmekesisemaks. Lastel on nii palju nutividinaid käes, et ega tahvelarvutite huvitavusega neid ei püüa. Kui nad ei ole tahvelarvutit varem kasutanud, või ei ole tunnis varem kasutanud, siis esimene kord on küll huvitav. Aga pigem räägib kasutamise kasuks see, et selles väikeses tahvlis on nii palju rakendusi sees, mis võimaldab lastega koos kergesti midagi teha, ka klassist väljas. Nutitelefonid samamoodi. Kuulun sellesse parteisse, kes usub, et kui lapsel on nutividin olemas, võib seda tunnis rakendada küll. Meie oleme siin majas kokku leppinud, et lapsed tulevad hommikul kooli ja panevad telefoni vaikseks ja kotti ära. Päeva jooksul ei tohiks üldse õpetajale ütlemata seda välja võtta, ka vahetund on sõpradega suhtlemiseks, mitte nutiseadmes istumiseks. Kui nüüd õppetöös on vaja, siis õpetaja lubab ja siis võibki nutikad välja võtta. Aga et telefonid lastel kogu aeg käeulatuses on, seda küll ei ole.

Annan ikka tundi nii ka, et 45 minutit ei kasuta ühtegi digivahendit, loomulikult. Väga oleneb tunnist. Lauaarvuti kasutamisel ei mõtlegi enam selle peale, kui paned esitluse käima või mängid muusikapala, see ei ole enam eraldi tunni osa. Ja vahel teevad lapsed rühmatööd, kus pole vaja mingeid tehnilisi asju kasutada.

HTM tutvustas jaanuari lõpus uuringut, mis käsitleb õpetajate täiendusõppe vajadusi. Oodatakse praktilisi koolitusi, samas tuleb välja, et kolmandik õpetajatest ei poolda tänapäevaseid õpetamismeetodeid. Teadmised IKT ja veebiressursside kasutamisest aineõppes on nõrgad. Ikka veel, miks nii?

See on üllatav. Üks pool on kindlasti see, et vanemaid õpetajaid on päris palju. Osa vanemaid õpetajaid kasutab IKT-d vingemalt kui noored. Aga mõne puhul vanus ilmselt mängib rolli, uue vastuvõtmine tundub hirmutav ja ebamugav. Võib-olla paljud mõtlevad ka, et lapsed on nagunii ninapidi tehnilistes asjades, milleks koolis veel seda vaja. Natuke mängib mugavus ka – kui õpetaja on harjunud oma tundi ühte moodi tegema ja see toimib, siis milleks muuta? Ega nooredki, kes kõrgkoolist tulevad, ei ole sugugi kõik kohe valmis IT-d kasutama, ka neil on omad hirmud.

Näiteks et klassi, kus igaühel on käes nutitelefon, on raskem hallata kui klassi, kus pead kummarduvad ühtlaselt vihikute kohale ja iga hetk on võimalik kontrollida, mida õpilane kirjutab?

Usun pigem seda, et kui tehnilisi vahendeid, mida saab kasutada nii halval kui ka heal eesmärgil, õpetada õigesti kasutama või anda lapsele ette häid võimalusi, mida ta saab nutividinaga arukalt teha, siis nad võtavad selle üle. Minu klassi lapsed on küll sellised. Kui me tunnis midagi põnevat teeme, siis ütlevad, et pane meile see e-kooli ka või saada link, tahan kodus ka seda teha. Õpetajate üks ülesandeid olekski see, et näidata digimaailma häid võimalusi. Aga mitte nii, et lapsed istuvad vahetunnis kõrvuti ja saadavad üksteisele sõnumeid. Sellepärast meil koolis polegi mobiilid kogu aeg lubatud.

Kas digipööre Eesti koolis on juba toimunud, parasjagu käimas või seisab alles ees?

Eks ta kogu aeg pöörab vaikselt. Igasuguste pööramiste puhul on ohtlik kiirustada, siis keerab käru uppi ka. Minu meelest digipööre toimub juba pikemat aega. Ja kuna tehnika, digivahendid järjest täienevad, siis ei saagi digipööre kunagi valmis, see protsess kestab kogu aeg.

Kui teed õpetajatele IKT kursuseid, siis mida oled märganud?

Esimene asi, et õpetajatel ikkagi on natuke hirm. Paljude asjade puhul, mida näitan, on esimene reageering, et oi, seda ma küll ei tea, mina küll ei oska. Tuleb meelde üks koolitus, kus kaks vanemat lasteaiaõpetajat tulid ja ütlesid, et me nii kardame, käisime ühel koolitusel ja saime riielda, kuidas me ei oska. Koolitustel peab kõigepealt õpetajatelt negatiivse maha saama, tuleb saavutada valmisolek uue vastuvõtmiseks. Siis on näha, kuidas nad avanevad, silmad löövad särama. See on koolitaja töös kõige toredam. Veebipõhistel kursustel saab ka aru, et inimesed pelgavad, alguses kirjutavad, et ma ei ole teinud, ei ole kasutanud ega proovinud. Justkui vabandavad ette. Ja kui tuleb tagasiside andmise koht, siis nad on positiivsed, et õppisin palju ja nüüd ma tahan seda ja seda teha. Mis tegelikult ongi kõige tähtsam.

Kui sina oleksid haridusminister, mida teeksid meie hariduselus teisiti?

Viimasel ajal on tunne, et meie lapsed on hästi koormatud. Neilt oodatakse palju. Eesti inimesed ja eesti lapsed on tublid ja töökad, ja kui neilt oodatakse palju, siis nad püüavad endast anda maksimumi. Näen, et lapsed on väsinud. Süsteem tuleks muuta paindlikumaks. Mu vanem poeg õpib gümnaasiumis, ma näen kõrvalt, nõudmised on nii suured. Samas ühte huvitab üks asi, teist teine. Õppesuunad koolides ju on, aga riiklikult peaks mahtusid ja kogu õppekava ülesehitust muutma nii, et lastel oleksid valikud suuremad ja koormus väiksem. Mulle meie haridus väga meeldib, meie noored on maailmas konkurentsivõimelised. Samas tundub, et lapsed lähevad järjest rohkem stressi…

Kas oled selline õpetaja, kes võtab Facebookis õpilased oma sõbraks?

Võtan. Meil on suur kool, kõiki ei tea, aga tuttavad lapsed ikka võtan. Me peaksime koolis kasutama sotsiaalmeediat. See on asi, millega noored kõik tegelevad, ja ega kätt ette ei pane. Ongi tark, et õpetajad, lapsevanemad, teised täiskasvanud ka seal on, see annab aimu, mida lapsed sotsiaalmeedias teevad, kellega suhtlevad. Annab vajadusel võimaluse pidurit tõmmata. Sotsiaalmeedia on noorte elus nii tähtsal kohal, et täiskasvanud peavad pilku peal hoidma.

Kristi Rahn oma õpilastega ProgeTiigri finaalüritusel. Foto: Madli Leikop

Osaled oma õpilastega palju konkurssidel, viimati ProgeTiigri tehnoloogiakonkursil „Tuleviku õpperuum 2050!“. Mis Sind ajendab ja innustab?

Haridussüsteemis saavad kõige rohkem tähelepanu ikkagi keskmised õpilased, nendega tegeletakse valdavalt. Nõrgemad tõmmatakse järele, tehakse eraldi tööd. Aga tugevamatel, võimekamatel peavad ka olema võimalused ennast näidata. Selleks ongi konkursid ja võistlused hea koht. Viimasel ProgeTiigril osalesin kahe klassiga, mõlemad klassid täiskoosseisus. Võtsimegi seda ainekava osana, tegime kuu aega kõike koos. Õpetajale tähendab see muidugi lisakoormust, aga kui oled selle ameti valinud, tuleb arvestada, et on asju, mida teedki rohkem, ka väljaspool tundi.

Räägime perest ka. Sul on kolm poega?

Ian-Andreas on 17-aastane, õpib GAG-is 11. klassis, matemaatika-inglise keele klassis. Mark-Oliver on 12-aastane, õpib ka GAG-is, 6. klassis. Thom-Marten on 3-aastane ja käib lasteaias.

Ja tuleb ka GAG-i?

Ei tea midagi, võib-olla. Kõige vanem poeg on inglise keele ja looduseainete huviline ja mõtleb selle peale, et võib-olla läheb hoopis välismaale õppima. Keskmine poeg huvitub muusikast, laulmisest, tantsimisest, näitlemisest. Kõige noorem on väga nutikas ja väga kangekaelse iseloomuga, aga muidu tore sell.

Kas Sul päeva jooksul ema ja õpetaja roll segi ei lähe, praktiliselt terve pere koolis koos?

Kui tulin siia tööle, sai minust vanema poja klassijuhataja, tema tuli siia majja kaks aastat enne mind. Enne töövestlust ma ei teadnud, et just tema klass vajab klassijuhatajat. Esimese kõne tegin kohe pojale, et kas talle see sobib. Sobis, ei olnud probleeme. Eks naljakaid situatsioone oli ka, tema muudkui tõstis tunnis kätt ja kui ma ei märganud, siis hüüdis lõpuks nõudliku häälega: „Õpetaja Rahn!“. Klassikaaslastel naeru palju. Keskmise poja klassijuhataja ma pole olnud, aga tundi talle praegu annan, temal oli alguses see situatsioon veidi raskem. Aga ei, ei lähe rollid segamini. Igaüks ajab oma asja.

Kristi esimene koolipäev. Foto: erakogu

Peretraditsioonid?

Meil ongi see, et kõikvõimalike tähtpäevade puhul oleme terve perega koos, tulevad vanaemad-vanaisad, lähemad sugulased. Koosolemine on tähtis.

Sinu enda hobid?

Natuke käin trennis, lugeda meeldib, sügisest käin laulukooris. Looduses meeldib väga olla. Hea meelega käin teatris ja kontsertidel. Märke ja marke ma ei korja, see on minu jaoks natuke liiga rahulikult kulgev hobi.

Nii et IT on töö, mitte hobi?

Maijooksul 2014. Foto: erakogu

See on töö. Ja see on vahend töö tegemiseks. Et ma hobi korras otsiksin kogu aeg uusi rakendusi ja programme, seda ei ole. Pigem vastupidi, kodus püüan IT-st hoiduda.

Oled kogu aeg heatujuline, rõõmus, energiat täis. Kas töö Sinus üldse stressi ei tekita?

Eks ikka tekitab. See pole isegi stress, vahel lihtsalt väsid ära. Kui õigel ajal suudad aja maha võtta ja muule keskenduda, siis jaksad jälle. Ma teen asju, mis mulle meeldivad. Kui teeks asju, mis ei meeldi, siis kimbutaks stress rohkem.

Mida oma senistest töödest ise esile tõstaksid, mis on olnud suurim saavutus?

Ma ei ole suurte tunnustuste tagaajaja. Pigem meeldib, kui mõni väike asi läheb hästi. Või kui lapsevanemad märkavad ja tänavad, et olen olnud hea õpetaja. Või kui lapsed tulevad ja kallistavad. Olen nagu käsn, kogun väikeseid rõõme. Igapäevased töörõõmud on minu jaoks kõige olulisemad.

Eestimaa õpetajate Oscar on Sul käes, mis edasi, rohkemat justkui polekski tahta?

Olen seda tüüpi inimene, kes ei oska rahulikult loorberitele istuma jääda. Mul on hea meel, kui tunnustatakse, aga ma ei ole kunagi teinud midagi selle nimel, et tunnustust saada. Mulle meeldib teha asju hästi ja kui keegi seda märkab, on tore. Mul ei ole tunnet, et nüüd on kõik. Ikka otsin uusi väljakutseid. Mul on praegu ka uusi ideid ja tulevikuplaane, aga ma veel neist ei räägiks.

Mida ütlevad teised Kristi kohta?

Ingrid Maadvere, Kristi kolleeg, GAGi haridustehnoloog:

Kristi Rahnuga sain tuttavaks 2007. aastal, kui tulin tööle Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Tema oli üks õpetajatest, kes oli IKTga kokku puutunud ning kasutas seda aktiivselt.
Kristi on väga sihikindel ning tohutult töökas. Tal on kogu aeg mitu tegemist käsil ning ta jõuab väga palju. Arvestades seda, et ta on oma kolmele pojale väga hea ema, on see imetlusväärne, kuidas ta suudab pühenduda oma tööle ning õpilastele. Kristi õpilased peavad temast väga lugu ning on alati valmis tema innovaatiliste ideedega kaasa tulema. Hea side õpilastega säilib ka siis, kui õpilased on juba põhikoolis teiste õpetajate käe all. Kristilt on kõigil õppida julgust ja eneseusku. Selleks, et unistusi ellu viia, peab neisse uskuma ja julgema nende poole liikuda.

Liina Altroff, Kristi sõbranna, tõlkija:

Tunnen Kristit sama kaua, kui vana on minu vanem laps ehk peaaegu 13 aastat.
Kristi on järjekindel, aga ta ei lähe kunagi, pea ees, läbi seina. Tal on hämmastav oskus alati õige hetk ära oodata. Tark ei torma. Samas on Kristis särtsu ja energiat. Ta jaksab asju algatada ja neid eest vedada ning oma kangekaelsusega lõpule viia. Ent ta tunneb kindlasti ära ka selle, kui tekib vajadus suunda muuta, kohanduda või paindlik olla.

Neid asju, mida ma temalt õppinud olen või õppida tahaksin, on palju. Üks olulisemaid on see, et teha tuleb asju, mida päriselt armastad. Lisaks seda, et kes teeb, see jõuab. Sageli on tunne, et Kristi päevas on rohkem tunde kui minu või mõne teise inimese päevas. Lisaks olen kadedusega jälginud, kui võrdselt hästi tuleb ta lisaks tihedale töisele graafikule toime ka kodu ja lastega. Tahaksin seda samuti osata. Ja põhiline: rõõmu tuleb tunda ka lihtsatest ja väikestest asjadest, sõprade jaoks peab alati aega leidma ja kõik on tegelikult alati hästi.

Henrik Salum, Kristi elukaaslane, GAGi inglise keele õpetaja

Tunnen Kristit peaaegu 10 aastat – ajast, mil ta Gustav Adolfi Gümnaasiumisse tööle tuli. Kohe paistis silma tema aktiivsus, rõõmsameelsus ning entusiasm oma töö vastu. Ma arvan, et just aktiivsus ja entusiasm on need, mis Kristit kõige rohkem iseloomustavad. Ta võtab palju asju ette, aga suudab need kõik väga heal tasemel lõpuni viia – tema iseloom lihtsalt ei luba ühtki ülesannet poolikult ja “üle jala” teha. Kristis on ka suur hulk sihikindlust ja imekspandavat soovi ennast erinevates olukordades proovile panna. Selles, et ta on pälvinud nii oma õpilaste, lapsevanemate kui ka kolleegide austuse ja poolehoiu, ei ole tegelikult midagi üllatavat, sest just täpselt selline abivalmis ning toetav inimene ta oma loomult ongi. Mina olen Kristilt õppinud seda, et elus ja töös ei tohi ühtki väljakutset karta ja endas kahelda, sest nii võib nii mõnedki võimalused endast mööda lasta ning seda, et kõike, mida teed, tuleb teha kirega.