Kuhu liiguvad järgmise põlvkonna e-õpikud?

Alates trükimasina leiutamisest, mis võimaldas hakata tegelema õppematerjalide masstootmisega, on sügavalt kinnistunud nii kirjastuste, õpikuautorite, õpetajate kui ka õpilaste arusaam õpikust, selle olemusest ja rollist õppeprotsessis. Milliseks muutub õpik aga siis, kui see paberi küljest lahti haagitakse ja üksnes elektroonsel kujul avaldatakse?

XII Riigikogus teise lugemiseni jõudnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse eelnõust võib saada kooliõpikute ajastu lõpu alguse tähistaja, kuna selle eelnõu kahekümnes paragrahv kohustab juba alates tulevast aastast kogu õppekirjandust välja andma ka digitaalsel kujul.

Katsetused õpikute digiteerimises

Nii siin- kui ka sealpool piiri on tehtud mitmeid õpikute digiteerimise katsetusi. Tehniliselt kõige lihtsam ja ka enamlevinud lahendus on e-õpik välja anda kõikjal populaarsust kogunud e-raamatuna, mida suudavad kuvada erineva ekraanisuurusega e-lugerid, nutitelefonid, süle- ja tahvelarvutid. Teine võimalus on teostada e-õpik rakendusprogrammina, näiteks tahvelarvutil või nutitelefonil toimiva mobiilirakendusena.

Igal e-õpiku lähenemisel on omad eelised ja piirangud nii selle toimetamistsükli, tootmisprotsessi kui ka tehniliste lahenduste ja kulukuse poolest. Samas demonstreerivad käimasolevad katsetused jätkuvalt seda, et õpik oma traditsioonilisel kujul on oluline õppeprotsessi osa ning selle vajalikkuses ja olemuses ei julge eriti keegi kahelda. Selline lähenemine on ühelt poolt täiesti mõistetav, sest eks ole õpik olnud aastaid õpetajate usaldusväärne teejuht klassiruumis, pakkudes selget struktuuri ja ühtset didaktilist kontseptsiooni ning kaasajastatud ja standarditele mittevastava õpiku puudumine loob paljude arvates justkui olukorra, kus õpetajad ei saagi korralikult õpetada.

Tänapäeval pakub meie kasutuses olev personaalne mobiilne seade aga piiritul hulgal võimalusi. Peale elementaarse infootsimise ja -tarbimise (lugemise, kuulamise või vaatamise vormis) võimaldab tänapäeva personaalne seade kasutajal ka ise erinevaid materjale koondada, olemasolevat täiendada, ümber teha või hoopis ise midagi uut luua, et seda siis teistega jagada. Õpilastest on saanud aktiivsed teadmuse loojad kas koostöös või lihtsalt jagades. See esitab aga järjest enam väljakutseid praegustele õpetamis- ja õppimispraktikatele ning õpiku harjumuspärasele rollile nendes.

Learnmix loob uue e-õpiku kontseptsiooni

Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuse IKT riikliku programmi rahastatud LearnMixi projekt on tegelenud viimased poolteist aastat e-õpikute ümbermõtestamise ja uute lahenduste otsimisega nii pedagoogilises, interaktsioonidisaini kui ka majanduslikus võtmes. LearnMixi aluseks olev e-õpiku kontseptsioon on teistest sarnastest algatustest küllaltki erinev – see käsitleb e-õpikut kui ristlahendust, mis koosneb kolme tüüpi sisust:
1. professionaalselt (kirjastuste) toodetud sisupaketid,
2. õpetajate loodud lisamaterjalid (nt töölehed, esitlused, ülesanded, testid) ja
3. õpilase loodud ja kokku sobitatud digitaalsed materjalid (nt videod, esitlused, loovtööd).

See tähendab, et õpikut oma traditsioonilisel kujul enam ei eksisteerikski: tervikliku raamatu asemel on tegemist ligipääsuga andmebaasile, milles paiknevad viited tuhandetele digitaalsetele õpiobjektidele. Nendest digiklotsidest saab siis õpetaja või õpilane ise oma “õpiku” kokku panna, lisades sinna ka endaloodud tükke. Tulemus tehakse kasutajale kättesaadavaks erinevatel seadmetel (nt nutitelefonid, tahvel- ja sülearvutid), arvestades seda, kuidas nad võiks parimal viisil koos töötada. Sellisel kujul ei ole “õpik” enam õppeprotsessi sisend, vaid selle väljund, millele on võimalik ligi pääseda kus ja millal iganes.
Projekti raames tehtud etnograafiline uurimus klassiruumides ja innovaatiliste pedagoogiliste stsenaariumite kombineerimine digitaalse tehnoloogiaga õppetundides on loonud rikkalikku sisendit täiendavate tehnoloogiliste lahenduste loomiseks LearnMixi kontekstis:

• LePlanner – veebipõhine teenus, mis aitab lihtsas keeles kirjeldada innovaatilisi õppestsenaariumeid.
• LearnMixer – agregaatorvahend, mis võimaldab materjale kombineerida ja teha neid kättesaadavaks erinevatel personaalsetel seadmetel.

Projekti raames väljatöötatud kontseptsioonide ulatuslikum ning põhjalikum testimine toimub selle kooliaasta viimasel veerandil kahekümnes koolis. Testimise tulemustest saab lugeda Learnmixi veebilehelt tuleval suvel.

Sellise üsna radikaalse lähenemise omaksvõtmine võtab kindlasti aega nii õpetajatel, kirjastustel kui ka õpilastel ning nõuab üsna tõsist mõttemaailma muutumist. Miks mitte sellega juba täna vaikselt algust teha!