Sa istud hilja õhtul arvuti taga ja valmistad ette järgmise päeva materjale, annad tagasisidet õppijatelt tulevatele küsimustele ja tuhat muud asja on käsil. Korraga küsib sinu skype või msn või mis tahes suhtlustarkvara aken, et keegi soovib sind lisada oma kontaktidesse. Asjasse süvenemata vastad jaatavalt – oled ju lahkelt oma kasutajanime jaganud nii kolleegidele kui õppijatele, et kellel on mure, kirjutagu ja helistagu. Isegi kontaktide all kodulehel on su kasutajanimi väljas. Ja siis hakkab su uus kontakt sinuga rääkima. Ei saagi nagu aru, kes ta on ja tunned huvi – kes sa oled, mida sa teed, kas me oleme kohtunud? Sinu uus kontakt räägib väga ebamäärast juttu.
Ja sa hakkad mõtlema, kas tõepoolest see keegi teine seal kusagil kaugel-kaugel internetiavarustes ongi seesama, kellena ta end esitleb? Kas keegi lööb aega surnuks suvalisi vestluspartnereid otsides, kas keegi tuttavatest teeb vigurit, kas keegi …
Ja siis mõtled edasi, et tegelikult me ju ei teagi, kes seal teiselpool arvuti taga on. Ka minu omaenda e-kursusel. Et kas viimasel korral ei olnud pisut imelik, kui muidu väga sujuvalt ja ladusalt e-kursusel esinenud õpilane lõpukohtumisel oli oodatust palju sõnaahtram ja vaimukaid ideid ei olnud kusagil märgata? Kas need testid ja koduülesanded, mida su õpilased peavad lahendama ongi nende endi poolt üldse tehtud? Kas keegi veab sind ninapidi ja itsitab tagaselja rõõmustades, et nii lihtsalt läkski see korda? Kas su õppijad, kes on ametlikult nimekirjas, e-teel õppides üldse ise ka midagi teevad või on neil palgatud vastav inimene ja ta ise ilmub kohale vaid lõputunnistust võtma? Kas sa oled midagi jätnud kahe silma vahele?
Kes sa oled, seal kaugel internetiavarustes?
Seda, kuidas tagada e-õppe läbipaistvust ja vähendada anonüümsust arutamegi koolitusseminaril “Koostöövõrgustikud hariduses” paralleelsessioonis “e-õppe kohvik-klubi” 08. detsembril.
Reelyka Läheb
