E-põhisest haridusest

Veel kümmekond aastat tagasi peeti e-õppest ja e-haridusest rääkijaid pisut veidrikeks, kes tegelesid huvitava kuid peaaegu täiesti ebapraktilise asjaga. Nii koolides kui ülikoolides tegeleti peamiselt arvutite ostmisega – tiiger hüppas innukalt oma esimest hüpet. Ka praegu on tehnoloogia aeg-ajalt kõneaineks, aga juba selles võtmes, et kas ühendus on reaalajas pildi jaoks piisavalt lai või et kas igal õpetajal on oma sülearvuti või et kui tundlik peab olema puutetundlik ekraan. Tehnoloogiline baas on mitte ainult loodud vaid saanud ka meie igapäevase elu osaks. Tähtsamaks on muutunud e-hariduse sisu teemad.

E-kursuste arv on suurenenud nii tava- kui ülikoolides. E-õpe ei ole enam üks võimalikest alternatiividest vaid on sageli muutunud ainumõeldavaks õpetamisviisiks. Kindlasti on selle juures positiivne, et õpetajad ja õppejõud mõtlevad oma kursused uuel viisil esitamise jaoks läbi nii sisuliselt ja vormiliselt. E-kursust valmistab ette tavaliselt mitu erineva valdkonna inimest ja ka kursuse sisu on tihti sündinud mitme kolleegi koostöös. Niimoodi muutub õpetamine „ruumilisemaks” ja see on positiivne. Samas on probleemiks muutunud orienteerumine ja korra loomine e-kursuste hüppeliselt kasvavas hulgas.

E-haridusele ei ole tõenäoliselt mõistlikku alternatiivi – ta muudab õppeprotsessi paindlikumaks ja hariduse kättesaadavamaks ning mitmed analüütikud nimetavad e-hariduse ulatust riigi konkurentsivõime olulise indikaatorina.  Seda väärtuslikumaks muutub õpetaja ja õpilase vahetu suhtlemine. Suurt osa sellest informatsioonist, mida vahetatakse kogenud õpetajaga ühes ruumis olles, ei vahenda ükski tehnoloogiline lahendus veel üsna pikka aega.

Tags:

Autorist