Sissejuhatus
Niisiis, te olete noor õppejõud. Eelmisel aastal õpetasite oma kursust esimest korda, jõudes teha igaks korraks loenguslaidid, mille põhjal oma loenguid lugesite. Veel on teil koostatud koduülesanded, mida tudengitele suuliselt edastasite. Praegu alustasite oma kursuse lugemist teist korda rühmale, kus on mõnikümmend kuulajat. Nüüd leidis teie allüksus, et see on väga tore kursus, mida peaks pakkuma ka e-õppe teel, ja andis teile aega järgmise õppeaasta alguseni korraliku e-kursuse koostamiseks.
On täiesti selge, et e-õppes pelgalt slaididega ei õpeta, vaja on korralikke täistekstimaterjale, soovitavalt mitmel tasemel, ja palju igasugust lisamaterjali, teste, korralikult sõnastatud ülesandeid koos hindamisjuhenditega ja veel palju muudki. Teie ajavarud on piiratud, sest peale käesoleva kursuse on teil ka teised kursused, mis samuti vajavad arendamist. Mis teha? Kuidas jõuda loenguslaididest täielike materjalideni? Kes tuleks appi? Esimesena tulevad muidugi meelde haridustehnoloogid, aga nemad ei hakka teie kursuse materjale looma, nad ei teagi teie ainest suurt midagi. Kolleegidel on oma ainetega tegemist ja ka nende mõned ained peaks sel aastal e-õppesse jõudma. Mis saab? Kes aitaks?
Ülesandepüstitus
Kuna sellises situatsioonis on paljud algajad e-õppejõud, võiks asja laiemalt arutada. Kogunesime kümne üliõpilasega, seades küsimuse natuke kitsamalt: kas tudengid saavad aidata materjalide loomisel? Ja kui saavad, siis kuidas? Kas saaks asja nii korralda, et see neile endile aine õppimisel ka kasuks tuleb?
Meeskond
Ajurünnakus osalesid Tartu Ülikooli tudengid Taavi Duvin, Leila Lille, Maksim Mitrofanov, Tatjana Moisejeva, Mirjam Paales, Kaisa Paavo, Tauno Palts, Mirjam Rauba, Sten Suitsev ja Maarja Uusväli.
Tulemused
Meie ideede nimekiri sai üsna pikk – 23 ideed, kuidas õppijate abil õppematerjale luua ja täiendada. Olulisemad ideed jagunesid seitsmesse gruppi.
1. Tudengite konspekt. Konspekteerimine on tudengitele tuttav tegevus. Tavaliselt kirjutatakse konspekt paberile, lugemiseks iseendale. Õppejõud võib aga konspektide loomise teha üheks õppeülesandeks, kus iga tudeng peab esitama muude kodutööde seas ka mõne teema kohta väga hea, teistele lugemiseks mõeldud digitaalsel kujul konspekti. Nii saab organiseerida igast loengust näiteks kahe tudengi konspektid. Kahe hea konspekti loengumaterjaliks redigeerimine ei tohiks õppejõul palju aega nõuda. Võiks määrata igale materjalile ka mõned kommentaatorid/retsenseerijad/täiendajad, kelle panusena materjali kvaliteet peaks veelgi tõusma. Kui kasutada ühiskirjutamise redaktorit, nagu Google Docs või Zoho Writer, on sellisel rühmatööl ka tehnoloogiline alus olemas. Mis kasu tudengid sellest tegevusest saavad? Vähemalt need loengud, mille häid konspekte nad kirjutavad ja kommenteerivad, peaks saama hästi läbi töötatud. Rühmatöö kogemus ja head materjalid eksamiks valmistumisel kõigile peale selle. Lisaideed: korraldada meeskondade vahel heade konspektide konkurss, audiokokkuvõtted materjalidest lisaks konspektile jne.
2. Loengud videosse. See on levinud variant, mida kasutab oma avatud õppematerjalide ülespanekuks tihti nii Massachusettsi Tehnoloogiaülikool (http://ocw.mit.edu, kus on juba 1900 kursust) kui ka kogu maailmale tippharidust kättesaadavaks tegev Academic Earth (http://academicearth.org/). Kui kallist aparatuuri, mis ise rääkijat jälitab, käepärast pole, sobib tavaline statiiviga videokaamera. Kui operaatorit pole võtta – iga loengu ülesvõtjaks üks tudeng ja täielik materjal ongi koos.
3. Näidisülesanded koos lahendustega. Paljudel kursustel on vaja lahendada ülesandeid. Näidisülesanded koos eeskujulike lahendustega on selliste kursuste oluline osa. Selliseid lahendusi saavad teha tudengid, ka rühmatööna. Kasu on mõlemale – õppejõud saab järgmiseks aastaks näidisülesanded, õppurid hea kogemuse ja palju näiteid sel aastal.
4. Lisamaterjalide loomine ja otsimine. Lisamaterjale on võimalik luua näiteks nii kodutöödeks antud referaatidega kui ka ülesannetega, kus kursuslased peavad mingi teema jaoks veebist heade materjalide viiteid otsima. Tudengid õpivad õppematerjale otsima ja hindama, laiendavad silmaringi. Järgmisel aastal on vähemalt osa lisamaterjale otse kursuse materjalide hulgast võtta ja leitud veebiviidete baasil saab järgmisel aastal uusi ülesandeid anda. Referaatide vastastikuse retsenseerimisega paraneb nende kvaliteet ja laieneb õppijate silmaring.
5. Testiküsimused. Testiküsimuste loomine õpitavale ainele nõuab ainest põhjalikku arusaamist. On vaja osata eristada oluline ebaolulisest, mõelda valikvastuste puhul võrdväärsete alternatiivvastuste peale jne. Seega on oluliste mõistete ja seoste peale testiküsimuste koostamine tudengitele kaval ülesanne, mis sunnib neid tavalisest tähelepanelikumalt ainesse süvenema. Eriti sobib selline ülesanne muidugi tulevastele õpetajatele, kes peale aine omandavad nii ka testide koostamise oskused. Loodud testiküsimustest parimate valimine ja nende põhjal reaalse testi koostamine jääb õppejõu enda ülesandeks. Sobiva tudengitegrupi puhul võib see olla ka rühmatöö.
6. Igale teemale kokkuvõte. Õppijad on erinevad. Osa õppijaist omandab ainet edukamalt, kui nad saavad enne põhjalikult teema kallale asumist sellest üldplaanis ettekujutuse. Nende jaoks on hea kursus selline, kus iga õppetüki juures on selle lühikokkuvõte. Kokkuvõtted võivad olla tehtud audioklipina, videona või tekstina, sõltuvalt aine omapärast. Teisalt on sellise kokkuvõtte tegemine hea õppeülesanne – arendab olulise eraldamise oskust, ümbersõnastamise oskust jne.
7. Näited ja juhtumid. Paljudel kursustel on vaja õppida mingeid printsiipe ja meetodeid rakendama, leida näiteid õpitava teooria rakendamise kohta. Ka selliste rakendusnäidete ja eluliste juhtumite korjamise võib anda arendavaks ülesandeks õppijatele. Kvaliteedi eest peab vastutama muidugi õppejõud, aga tal on võimalus valida kasutamiseks vaid parimad näited ja kirjeldused; retsenseerimise ning rühmatöö rakendamisega saab ka siin kvaliteeti tõsta.
Ideid, kuidas õppijaid õppematerjalide loomiseks rakendada, genereerisime veel terve hulga, kuid ruumipuudusel siin nendel pikemalt ei peatu. Olgu vaid mingi osa neist veel mainitud: kasutada praktikante; teha koostööd oma teaduskonna pedagoogiliste kursuste õppejõududega, andes tulevastele pedagoogidele ülesandeid õppematerjalide loomiseks ja hindamiseks (nt pedagoogilise kursuse õppijad hindavad mingi aine tudengite loodud materjale); lõputööde, eriti pedagoogiliste, sisuks võib olla uudsete õppematerjalide loomine, uudsete tehniliste vahendite kasutamine selleks; paljudes ainetes saaks üliõpilastega lavastada juhtumeid, mida siis videona edaspidi õppematerjalina kasutada; koostöös multimeedia kursuse õppejõuga lasta IT-tudengitel teha lühikesi interaktiivseid klippe flash’is vms; korraldada eksamispikrite (mis on hea kokkuvõtlik õppematerjal) konkurss jne.
Kas kogu asi ennast ka ära tasub? Või kulub organiseerimistööle rohkem energiat kui ise materjalide loomiseks? Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kui palju te oma õppijaid usaldate. Me tahame, et nad areneksid spetsialistideks, seega nad peavad õppima ka organiseerimis- ja haldamistegevusi. Ja ärge unustage, et enamiku siintoodud võtete puhul on õppijate võit võib-olla suurem kui õppejõu oma – nende ülesannete kaudu omandavad õppijad aine paremini ja sügavamalt kui nii mõnegi puhta harjutamisülesandega.
Anne Villems
