Loovkunstilised erialad (nt tants, muusika) on senini e-õppe võimalustesse üsna leigelt suhtunud. Võrreldes mõne teise haridusvaldkonnaga, kus e-õppe kasutamisel on ligi 30aastane ajalugu, järgivad loovkunstiliste erialade õpetused valdkondade harjumuspäraseid lähenemisi. Praeguseks on mõningane huvi siiski tekkinud ning haridustehnoloogia, sh e-õppe võimalustest räägitakse rohkem. Ühest küljest on selle teema aktuaalsus mõjutatud nii riikide ja ülikoolide hariduspoliitika sätetest kui ka kõrghariduse üleilmastumisest üldisemalt. Teisest küljest võib välja tuua, et tehnoloogiliste lahenduste teema on muutunud loovaladele tähendusrikkamaks alles viimasel ajal ja seda paljuski tänu arengutele tehnoloogia vallas . Näiteks omaaegne üleskutse e-kirjade sisseseadmiseks koolitunnis oli muusikaõpetajatele vähematraktiivne kui nüüdne väljavaade kasutada videokonverentsi tehnoloogiat. Üldiselt võibki täheldada, et digitaalne audio ja video on tantsu- ja muusikaõppes populaarsemad kui teised lahendused. Küsimusele, miks just need, aitab vastata loovalade pedagoogiliste eesmärkide uurimine.
Loovalade vanimat eesmärki silmas pidades on muusikaõppes olulised vokaalsete, kompositsiooniliste ja pillimänguga seotud oskuste arendamine ja tantsuõppes omakorda kõrgetasemelise tantsutehnilise ja -seadistusliku tasemeni jõudmine. Kehalised praktikad, nt tantsutehnika või pillimängu harjutamine on loovkunstilistel erialadel kesksel kohal. Edukamaks osutuvad just need tehnilised lahendused, mis erialaseid kehalisi praktikaid toetavad ja rikastavad. Näiteks vanemad e-õppe platvormid ei võimaldanud tekstipõhisuse tõttu loomingulist protsessi adekvaatselt kajastada, ja seega ei kogunud e-õpe loovaladel ka erilist populaarsust.
Millised need tänapäevased digitaalse audio ja video lahendused loovkunstiliste erialade õpetamise toetamiseks ja rikastamiseks siis on? Esiteks on nii muusika- kui ka tantsuõppes laialdaselt kasutusel nn digitaalsed näidismaterjalid nt tantsulavastuste või kontsertide ülesvõtted. Teiseks on kasutusel reaalajas videokonverentsid, mis võimaldavad muusikaõpetajatel õpilaseni jõuda suurtest vahemaadest hoolimata. Sellist õpetamise viisi kasutavad muusikakoolid näiteks Soomes ja Austraalias. Põhja-Ameerikas Arizona osariigis kasutatakse videokonverentsi metoodikat tantsu õpetamiseks. Peale selle, et videosild võimaldab loovharidusele ligipääsu lastele, kellel seda muidu ei oleks, kasutavad seda ka tippartistid, kelle õpetus kontsertreiside tõttu muul moel õpilasteni ei jõuaks. Kolmandaks lahenduseks on oma oskuste analüüsimine audio- ja videoülesvõtteid kasutades. Digitaalne formaat võimaldab salvestistega lihtsalt ringi käia. Näiteks Hollandis ja Inglismaal on videopõhiseid veebikeskkondi enda ja kaaslaste tantsuoskuste analüüsimiseks juba kasutatud. Peamise väärtusena tuuakse välja, et videosalvestuste analüüsimine võimaldab õpilastel oma tegevusest (nt liikumisest) teadlikumaks saada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ühel või teisel moel toetavad ja rikastavad kõik eeltoodud loovaladel edu saavutanud tehnilised lahendused erialapõhiseid kehalisi praktikaid, püüdmata neid tekstiliseks või virtuaalseks teisendada.
Äli Leijen
