Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellimusel korraldas SA Poliitikauuringute Keskus PRAXIS uuringu “Õiglane ligipääs kõrgharidusele Eestis”. Uuringu eesmärgiks oli analüüsida kõrgharidusvõimaluste võrdväärsust Eestis eelkõige ligipääsu kontekstis ning tuua välja juurdepääsu soodustavad ja takistavad tegurid erineva sotsiaalmajandusliku taustaga õppurite seisukohast.
Analüüsi käigus rakendati nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid uurimismeetodeid: kvantitatiivne analüüs põhineb Eesti üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra uuringutel (peamiselt 2007./08. õa), neid andmeid on võrreldud kogurahvastiku vastavate näitajatega. Lisaks intervjueeriti haridusvaldkonna eksperte, üliõpilasi ja gümnaasiumilõpetajaid.
Uuringutulemustest selgub, et Eesti kõrgkoolid erinevad üksteisest oluliselt oma üliõpilaskonna profiili poolest ning kõrgharidusmaastik on mitmekesine. Kõrgharidusele ligipääsu aspektist vaadatuna võib see viidata nii positiivsetele kui ka negatiivsetele asjaoludele: Eesti kõrghariduse mitmekesisus on küll positiivne, pakkudes üliõpilaste erinevatele huvidele, võimetele ja eelistustele erinevaid õppeasutusi ja õppimisvõimalusi. Samas viitab see probleemidele ligipääsul, kui üliõpilaste huvide ja eelistuste kõrval hakkavad sisseastumist määrama tudengi vanemate haridustase, finantsprobleemid, vähene teadlikkus, ebapiisav ettevalmistus või muud tegurid.
Uuringu üheks olulisemaks järelduseks on see, et Eestis võib peamistele avalik-õiguslikele ülikoolidele olla teatud juurdepääsupiirang madalama sotsiaalmajandusliku taustaga peredest õpilastele – võrreldes maa-asulatest ning madalama haridustasemega vanematega peredest pärit õpilasi ning suurema linna gümnaasiumi, sh eliitgümnaasiumi, ja kõrgharidusega vanematega peredest pärit õpilasi, siis jätkavad esimesed väiksema tõenäosusega õpinguid ülikoolis. Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus õppetoetused on valdavalt tulemuspõhised, ei arvesta tudengite vajadustega ja on vähestele kättesaadavad.
Analüüsis keskenduti ka vene rahvusgrupi ligipääsuküsimustele ning selgus, et vene noored õpivad eestlastega võrreldes väiksema tõenäosusega avalik-õiguslike ülikoolide riigieelarvevälistel õppekohtadel. Venelased eelistavad õppemaksu korral eraülikoole või era-rakenduskõrgkoole, samas kui eestlaste puhul on olukord vastupidine.
Uuringus käsitleti ka sotsiaalmajandusliku tausta mõju tudengite töömustritele. Uuringu kohaselt on Eesti kõrghariduses tekkinud fenomen üheaegselt täiskohaga õpingutele ja täiskoormusega töötamisele keskendunud üliõpilastest. Arvestades, et Eestis töötab kõigist täiskoormusega õppivatest ja töötavatest üliõpilastest täiskohaga 51%, on meil olukord, kus suur osa Eesti üliõpilaskonnast on formaalselt täiskoormusega, kuid de facto osakoormusega üliõpilased (seda fenomeni uuritakse lähemalt uues uuringus “Üliõpilaste töötamise fenomen Eesti kõrghariduses”).
Uuringuraportis on nii analüüsitulemustele kui ka erinevate kõrgharidusekspertide aruteludele tuginedes välja toodud ka poliitikasoovitused nii haridus- ja teadusministeeriumile, kõrgkoolidele, keskharidusasutustele kui ka teistele olulistele osalistele.
Hanna-Stella Haaristo
