Miks “taas koolis”?
Sügise hakul on “taas koolis” mitmekihiliselt asjakohane fraas. Tahan siinkohal keskenduda nende kogemusele, kes õpingutega (taas)alustavad täiskasvanuina, sageli pere ja töiste kohustuste kõrvalt. Vaimustusele uue õppeprogrammiga alustamisel (“saingi hakkama!”, “küll sa oled tubli!”) võib peagi sekundeerida õppija enda, tema pere või tööandja kahtlemine tehtud sammu õigsuses (“mismoodi sul nüüd selleks aega jääb?”, “kas see kõik on ikka kogu seda pingutust väärt?”) ja teatav rutiin või tüdimuski (“muudkui see koolitöö …”, “jälle vaja töölt varem ära minna …”). Mismoodi täiskasvanud õppijad ise õpingute ja muu elu ühendamisega seonduvaid aspekte käsitlevad?
Primuse toel võtsid Tallinna Ülikooli sotsioloogid Triin Roosalu, Auni Tamm ja Eve-Liis Roosmaa uuesti ette professor Ellu Saare poolt Euroopa Komisjoni 6. teadusprogrammis algatatud mahuka rahvusvahelise uuringuprojekti “Elukestev õpe 2010: tasemehariduse roll elukestval õppel põhineva ühiskonna tagamisel (vt http://LLL2010.tlu.ee/)” käigus kogutud andmed ja otsisid vastuseid küsimustele, mis algselt uurijate tähelepanu keskmest kõrvale jäid. SA Archimedese vahendusel Primuse programmi raames Euroopa Sotsiaalfondi ressurssidega kaasrahastatud üliõpilasgrandiga ette võetud uuringuprojekt “Täiskasvanud kõrgharidust omandamas: õpingute ühildamine töö ja eraeluga”, lühemalt TAAS KOOLIS, kestis poolteist aastat ja jõudis äsja lõpule.
Mida me tegime?
Meil olid kasutada nelja tüüpi andmed. 2007. aastal korraldati 13 riigis, sealhulgas Eestis mahukas küsitlusuuring, mis hõlmas Eestis enam kui tuhandet täiskasvanut, kes on kunagi jäänud õpingutest kõrvale vähemalt kaheks aastaks, kuid kes parajasti põhi-, kesk-, kutse- või kõrghariduse tasemel taas tasemeharidust omandavad. Samal ajal intervjueeriti nende koolide esindajaid, kus vastajad õppisid, et paremini mõista koolide hoiakut ja panust täiskasvanud õppijate õpingute sujumisel. Kolmandaks tehti süvaintervjuud seitsme väikese või keskmise suurusega eraettevõtte töötajatega, kes parajasti ise tööga samaaegselt koolis käivad. Neljandaks intervjueeriti nendes ettevõtetes mõnd juhtkonna esindajat, uurides lähemalt nende personali arendamise strateegiaid ja hoiakuid elukestva õppe suhtes. Mõistagi on nende andmete toel võimalik välja tuua terve hulk erinevate valdkondade jaoks olulisi tulemusi. Oleme projekti raames tehtud töid avaldanud eestikeelses kogumikus “Kolmekesi elukestvas õppes” (Roosalu 2010, kättesaadav ka elektrooniliselt) ja ingliskeelses raamatus “Learning in Transition” (Kozlovskyi, Vöörmann, Roosalu 2010).
Keskenduksin siinkohal sellele, et meie andmed viitavad, nagu mõjutaks just koolipoolne õpingute korraldus mitte ainult õppijate hinnangut õppeprogrammile ja selle sisukusele, vaid ka seda, milliseid ajakasutusstrateegiaid õppijad rakendavad. Nii programmi valikul kui igapäevasel reaalsete raskuste ületamisel on eriline roll õpingute korraldusel – päeva- või kaugõpe, tsükliõpe või veebipõhine õpe, kaasavad või distantseerivad õpimeetodid. Selgub nimelt, et tasemeõppele omistavad inimesed sedavõrd suure rolli oma elus, et nad on selleks konkreetseks perioodiks valmis tegema järeleandmisi oma hobide ja vaba aja suhtes ning toetuvad paljuski pereliikmete mõistvusele ühise aja vähenemise ja koduste kohustuste tagaplaanile jäämise hetkedel. Samas on nende suurte järeleandmiste reas praktiliselt puudu see, mis ütleks, et õpingute perioodil peaks töökoormust vähendama, seda nii koos sissetulekute vähenemisega kui ka ilma. Pigem vastupidi: töötaja on tööandjale väga tänulik igasuguse minimaalsegi vastutuleku eest, ootamata midagi enamat. Tööandja poolt vaadatuna võib töötajate õppimise toetamise – või selle puudumise – ennustamiseks vaadata seda, milline on ettevõtte personali(arendus)poliitika (vt joonis 1).
Joonis 1. Tasemekoolituse olulisus ettevõtte arengu kontekstis ja täienduskoolituse suunatus tööandja poolt
Meie uuring näitas, et vastavalt ettevõtte strateegiale ja juhi hoiakutele tuleb ka töötajatel valida erinevaid kohanemisstrateegiaid või kohaneda võimalike valikutega. Et töötaja on suhetes tööandjaga enamasti nõrgemal positsioonil, ootabki ta pigem järeleandmisi koolilt kui tööandjalt. Sellises olukorras võib just kooli ja haridussüsteemi tegevus – või tegevusetus – võimalike barjääride kõrvaldamisel osutuda kriitiliseks teguriks.
Miks see teema praegu oluline on?
Esiteks tuleb haridussüsteemil tänapäeva kiirestimuutuvas maailmas kujunevas õppivas ühiskonnas noorte esmase väljaõppe kõrval järjest enam orienteeruda kord juba haridussüsteemist lahkunud, ent sinna tagasi tulnud täiskasvanud õppijaile. Tuleb ka tõdeda, et mitmed ajalooliselt täiskasvanud õppijale omased jooned iseloomustavad tänapäeva Eestis suurt osa neist noortest, kes kõrgkoolist alles esmast väljaõpet taotlevad (nt paljud põhiõppe tudengid töötavad õppimise kõrval), niisiis võib täiskasvanud õppijate kohta kehtiv heita valgust kogu õppijakontingendile.
Allikad
Roosalu, T (toim) (2010). Kolmekesi elukestvas õppes: õppija, kool ja tööandja. Tallinn: ETKA Andras ja Tallinna Raamatutrükikoda. Elektrooniline versioon on kättesaadav Andrase kodulehel alajaotuses “materjalid”.
Kozlovskyi, V, Vöörmann, R, Roosalu, T (toim) (2010) Learning In Transition: Policies And Practices Of Lifelong Learning In Post-Socialist Countries. St Petersburg: Nauka ja Intersocis
Triin Roosalu
