Bioloogiatundide lahutamatuks osaks on saanud digitaalsed õppematerjalid. Neid on veebis väga palju, kuid pahatihti juhtub ikka, et tundi ette valmistades ei leia sobivat. Seetõttu analüüsisin oma magistritöös “Digitaalsete bioloogia õppematerjalide analüüs lähtuvalt riiklikest õppekavadest ja õpetajate vajadustest” bioloogia digitaalseid õppematerjale. Lähtusin kahest aspektist: esiteks riiklikes õppekavades (edaspidi RÕK) määratletud teemadest ja teiseks õpetajate vajadustest. Järgnevalt toon välja olulisemad momendid saadud tulemustest.
RÕKi teemad on digitaalsete õppematerjalidega ebaühtlaselt kaetud
Uuringu käigus küsitlesin bioloogiaõpetajaid, kellest üle 90% on arvamusel, et digitaalseid bioloogia õppematerjale ei ole piisavalt. Samuti selgus, et kõige enam leitakse materjale Koolielust, LeMilli keskkonnast ja Eesti bioloogiaõpetajate ühingu (EBÜ) kodulehelt. Seetõttu keskendusin oma töös just neis kolmes keskkonnas avaldatud digitaalsetele õppematerjalidele.
Teemade kaupa on õppematerjalide hulk erinev. Kõige rohkem leidub neid ökoloogia ja keskkonnakaitse kohta, moodustades üle veerandi kõigist põhikooli ja ~30% gümnaasiumi õppematerjalidest. Väga vähe on aga digitaalseid õppematerjale põhikoolile inimese ehitust ja talitlust käsitlevatel teemadel. Gümnaasiumiosas leidub organismi kaitsemehhanismide ja immuunsüsteemi käsitlemiseks vaid üks esitlus ning täiesti puuduvad õppematerjalid bioeetika ja seadusandluse teemal.
Üheks põhjuseks, miks paljud avaldatud materjalid ei ole enam olemasoleval kujul kasutatavad, on asjaolu, et 2011. aastal kehtima hakanud õppekavad erinevad suurel määral varem kehtinust. Kui eelmise õppekava ülesehitus põhines süstemaatikal, siis praegused on koostatud eluslooduses toimuvatest protsessidest lähtudes. Seetõttu on suure hulga varem koostatud õppematerjalide kasutamine uue õppekava puhul raskendatud.
Segadust tekitab ka see, et suur hulk digitaalseid materjale on märgitud sobivaks nii põhikooli III astmele kui ka gümnaasiumile. Kuigi osa teemasid neis kooliastmetes kordub, erinevad õpitava käsitlusviis ja -sügavus. Kui selline materjalide kattuvus on loomulik teabeallikate ja kodulehtede puhul, siis esitluste, harjutuste ja simulatsioonide puhul on sama materjali kasutamine põhikoolis ja gümnaasiumis küsitav.
Õpetajad vajavad eritüübilisi õppematerjale
Avaldatud õppematerjalide hulgas domineerivad esitlused. Põhikooli osas moodustavad need ~37% ja gümnaasiumi osas ~45% kõigist vastavale vanuseastmele koostatud õppematerjalidest. Võib eeldada, et esitluste koostamine nõuab vähem tehnilisi oskusi kui näiteks video või simulatsiooni loomine. Teisalt on suurem vajadus just katsete, simulatsioonide ja teiste interaktiivsete õppematerjalide järele. Kõige vähem on digitaalsete õppematerjalide hulgas helifaile, mis võib tuleneda sellest, et nende loomiseks puuduvad vajalikud spetsiifilised oskused ja tehnilised vahendid.
Õppematerjalide hulga kõrval on tähtis ka see, mis tüüpi materjalidega on tegemist. Kui samal teemal on materjale palju, kuid need on ühetüübilised, siis on kasutaja valikuvõimalused üsna väikesed. Eri tüüpi materjalide korral saab rakendada erinevaid metoodikaid ning tõenäosus oodatavate õpitulemusteni jõuda on märksa suurem.
Bioloogiaõpetajate vajaduste väljaselgitamiseks tegin küsitluse, millest selgus, et kõige enam tuntakse puudust töölehtedest ja juhenditest. Vastanute sõnul oleks vaja “põnevaid ja lihtsate vahenditega sooritatavate praktiliste tööde juhendeid”, “tööjuhendeid uurimusliku õppe läbiviimiseks”, “tööjuhendeid IKT vahendite kasutamiseks tunnis”, “e-tunni juhendeid” jne.
Üle 40% õpetajatest märkis, et puudu on veebipõhistest testidest ja interaktiivsetest harjutustest, mida saaks kasutada hindamiseks, õpilased omakorda enesekontrolliks ja kordamiseks. Toodi esile, et sellised harjutused peaksid olema koos piltide ja/või videoga.
Videomaterjali vajaduse juures märkisid õpetajad, et nende sooviks on lühikesed (5–10 minutit) eestikeelsed või subtiitritega videod, mis vastaks õppekavale.
Õpetajad tõid välja ka vajaduse erineva raskusastmega ja kvaliteetsete õppematerjalide järele. Bioloogia süvaõppega koolides on õpilaste tase ja motivatsioon kõrgem ning sellest tuleneb ka vajadus teistsuguste materjalide järele. Maapiirkondade koolides tuleb jällegi arvestada sellega, mil määral on õpilastel kodus võimalik internetti kasutada ning millised on nende arvutikasutusoskused.
Digitaalsed õppematerjalid on ebaühtlase kvaliteediga
Õpetajad on koostanud palju suurepäraseid bioloogia õppematerjale, kuid on ka selliseid, milles esineb fakti- või kirjavigu, mittetöötavaid linke jne. Üheks põhjuseks, miks avaldatud õppematerjalid on õpetajate hinnangul väga erineva kvaliteediga, võib olla õppematerjalide koostamise ajend. Küsitluse tulemustest selgus, et kõige sagedamini koostatakse õppematerjale seetõttu, et pole veebist endale kasutamiseks sobivat leitud. See võib viidata vastavasisulise materjali puudumisele, oskamatusele neid leida või olemasoleva materjali sobimatusele konkreetse kasutaja jaoks. On märkimisväärne, et küllalt paljud õpetajad on õppematerjale loonud väliste tegurite (koolitus, atesteerimisest tulenev vajadus, kooli nõue) mõjul. Kui korraldatakse koolitus erinevate, digitaalsete õppematerjalide koostamist võimaldavate keskkondade tutvustamiseks, siis võib osaleja tähelepanu olla koondunud uue keskkonna võimaluste tundmaõppimisele ja selle käigus loodud materjalide sisuline pool jääb tagaplaanile.
Eestis puuduvad praegu ühtsed nõuded veebipõhistele õppematerjalidele. Et aga kõige enam kasutatakse oma materjalide avaldamiseks Koolielu, siis uurisin õpetajate hinnanguid selle portaali esitatud kriteeriumidele. Selgus, et digitaalsete õppematerjalide sisus peetakse kõige olulisemaks teema terviklikku käsitlust, faktilist õigsust ning seda, et materjal oleks motiveeriv, eakohane, uudne ja õpioskusi arendav. Teostuses peetakse kõige tähtsamaks keelelist õigsust. Samuti peetakse oluliseks, et materjalil oleks märgitud autori nimi ja viited teistele autoritele, kelle materjale on kasutatud. Olukord, kus enamiku kriteeriumide puhul leidus õpetajaid, kes märkisid variandi “ei oska vastata”, näitab, et on ikkagi neid, kes ei ole digitaalsete õppematerjalide loomise põhimõtetest teadlikud.
Õpetajad vajavad haridustehnoloogilist tuge
Õpetajad ei ole ainult digitaalsete õppematerjalide kasutajad, vaid loovad neid ka ise. Uuringu tulemused näitasid, et 98% küsitletuist on ise koostanud õppematerjale, kuid üle kolmandiku neist ei ole oma materjale veebis avaldanud. Peamise põhjusena märgiti ebakindlust loodud materjalide kvaliteedis. Sageli kasutavad õpetajad materjalide koostamisel internetist leitud pilte, skeeme jne ega söanda neid avaldada, kartes autoriõigustega vastuollu sattuda. Vastajad arvasid ka seda, et õppematerjalide avaldamine on keeruline, nad ei oska seda teha ja nõuded on liiga ranged. Sellest nähtub, et koolides on õpetajatele vaja haridustehnoloogilist tuge, millele on viidanud ka Tammets ja Pata oma 2012. aastal tehtud uuringus.
Küsimusele “Kas te oleksite valmis puuduolevaid materjale ise koostama ja avaldama?” vastas üle poolte õpetajatest eitavalt. Kõige sagedamini nimetati peamiseks põhjuseks, et puuduvad digitaalsete õppematerjalide koostamiseks vajalikud oskused. Ka siin saaks haridustehnoloog õpetajaid aidata. Samas on oluline pöörata tähelepanu kooli üldisele kultuurile, mis toetaks õpetajaid digitaalsete õppematerjalide kasutamisel, loomisel ja jagamisel.
Esile tõstetud aspekte võiks silmas pidada uute digitaalsete õppematerjalide loomise kavandamisel. Nende koostamisel tuleks arvestada juba olemasolevaid materjale ning seada prioriteetseks teemad, kus on õppematerjale vähe. Lisaks on oluline pöörata tähelepanu eritüübiliste digitaalsete õppematerjalide loomisele. Rohkete esitluste asemel võiks õpetajad olla valmis koostama interaktiivsemaid materjale, nagu simulatsioonid ja mängud, mis toetavad õpilasi bioloogia õppekava läbimisel.
Urve Jõgi
