Tartu ülikooli tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste oma töölaua taga. Foto: Madli Leikop.
Kui sisenesin Tartu Ülikooli tehnoloogiahariduse professori Margus Pedaste kabinetti, jäi kõigepealt silma tema absoluutselt paberivaba töölaud. „Puhkus algas, sellepärast pole ka pabereid. Aga jah, ka argipäeval on kõik tööks vajalik peamiselt arvutis,“ sõnas Margus Pedaste. Ehk siis tegelik näide tehnoloogilisest kirjaoskusest, mille propageerimine ning arendamine on suuresti Margus Pedaste igapäevatöö sisu.
Margus Pedaste juhib Tartu Ülikooli (TÜ) sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi haridustehnoloogia keskust, ta on TÜ Pedagogicumi juhataja, annab loenguid õpetajaks õppivatele tudengitele, juhendab ning retsenseerib bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöid, teeb täienduskoolitust tegevõpetajatele, on paljude haridustehnoloogiat ja õpetajaametit puudutavate uuringute, artiklite, teadustööde autor ja kaasautor. Teda näeb-kuuleb sageli esinemas konverentsidel, seminaridel, koolitustel, kus teemaks infotehnoloogia kasutamine õppetöös, uurimuslik õpe, tuleviku õpetaja.
Mis nendest paljudest tegevussuundadest teie enda jaoks praegu kõige olulisem on?
Minu jaoks on kõige tähtsam praegusel hetkel oma töörühma arendamine haridustehnoloogia keskuses. Keskus asutati tänavu märtsis. Haridustehnoloogia keskus on teadus- ja arendusrühma kodu, see on ülikooli tähenduses töökorralduslik üksus. Sisulist tööd alustasime 2012. aasta oktoobris. Meil on õnnestunud oma ideede elluviimiseks saada rahalist toetust, leida inimesed, kellega koos on vahva töötada. See on ennekõike teadus- ja arendustöö (keskus tegeleb digitaalset ja tehnoloogilist kirjaoskust arendavate materjalide koostamise ja metoodika arendamise; digitaalse ja tehnoloogilise kirjaoskuse, uurimuslike oskuste ja refleksioonioskuse taseme ja arengu uurimisega – toim), aga teeme ka õpetajakoolitust nii esmakoolituses kui ka täiendusõppes.
Ei saa öelda, et töörühma tuleb inimesi uksest ja aknast. Tundub, et Eestis kõige nõutum ressurss on kvaliteetne inimressurss. Päris palju otsijaid on välismaalt, kes tahaks doktoriõppesse tulla ja haridustehnoloogia valdkonnas midagi teha, aga kelle ettevalmistus on suhteliselt napp. Võib-olla peame ka Eestis levitama rohkem infot, millega me tegeleme. Eks õpetajaametit omandava inimese ülesanne ongi hästi see amet selgeks saada, aga meie siin tahame, et tehtaks midagi enamat – arendus- ja teadustööd.
Aprillis avati Tartu ülikooli Pedagogicumi haridusuuenduskeskus. Kas seal käiakse klasside kaupa uut tehnoloogiat uurimas?
Oluline on, et kõigi erinevate valdkondade õpetajate koolitus oleks maailmatasemel, et toimuks aktiivne koostöö õpetajatega, et arendataks välja võimalused, ka tehnilised võimalused uute ideede katsetamiseks. See on haridusuuenduskeskuse roll.
Oleme mõne kuu tegutsenud, aga praegugi veel tulevad sinna uued asjad, nagu kolmemõõtmeliste objektide käsiskännerid või alternatiivid puutetundlikest tahvlitest. Kohapeal on võimalik katsetada, mis vahe on interaktiivsel projektoril ja puutetundlikul tahvlil, teha enda jaoks tark valik. Toon veel ühe mõiste juurde – innovatsioonikoolide võrgustik. Aasta tagasi oli üle saja soovija, kes kõik tahtsid saada innovatsioonikoolideks. Nii suure hulga puhul ei jõuaks me kõigiga aktiivset koostööd teha, pidime välja valima 23 innovatsioonikooli ja 34 innovatsioonisõpra. Innovatsioonikoolide puhul on oluline avatus uuendustele, soov muutuda ja uut proovida, valmisolek eksimusteks. Ja need koolid peaksid tahtma pakkuda midagi väljapoole, neist peaksid saama mentorkoolid.
Eelkõige nende partnerkoolidega tahame arendada metoodilisi lahendusi, selleks kutsuda siia õpetajaid koos klassidega, et näha, kuidas erinevad IT-vahendid töötavad, milline peab olema metoodika ühe või teise õpilase, õpilasrühmade puhul. Keskus ei ole mõeldud tundide läbiviimiseks, selleks on ikka koolimaja. Keskuses on oluline õpetajate ja ülikooli koostöö.
Haridusuuenduskeskuses te proovite uusi tehnoloogiaid, uusi metoodikaid. Siis läheb õpetaja koolimajja tagasi, aga seal ju ei ole neid superuusi asju?
Esinemised ja ettekanded viivad ka kaugetesse maadesse, seekord konverentsile Hiinasse. Foto: erakogu.
Enne seda, kui saime Euroopa regionaalfondilt toetuse haridusuuenduskeskuse välja ehitamiseks ja sisustamiseks, olid TÜ õpetajakoolituse tingimused kehvemad kui paljudes koolides, just tehniliselt. Nüüd oleme keskmisest koolist ehk sammukese ette astunud. Kui kool IT-vahendeid soetab, siis nii, et neid saaksid kasutada erinevad aineõpetajad, terved klassid. Meie võimalused pole loodud suurtele massidele, vaid alternatiivid on kohale toodud. Koolid saavad üht-teist soetada küll, aga koolidel on vaja teadmist, mida soetada. Meie keskuses saabki katsetada, kuidas üks või teine tehnoloogia sobib.
Olete läbinisti tartlane, Tartus sündinud, kasvanud, koolis käinud, suurema osa elust siin elanud ja töötanud. Kelleks te lapsepõlves saada tahtsite? Ma hästi ei kujuta ette, et väike poiss käib ringi ja mõtleb, et hakkan professoriks…
Seda muidugi mitte, sellist sõnagi ei teadnud siis. Aga loodusteema oli lähedane, lapsepõlves olin hästi palju maal. Kooli ajal sai palju käidud Tartu loodusmajas, sealt tekkis loodushuvi. Mäletan eluperioodi, kus olin päris veendunud selles, et minust võiks saada teadlane, mis ei olegi ju praegusest ametist väga kaugel. Tõsi, see kõik oli loodusega seotud. Tol ajal oli palju jutuks, et happevihmad kahjustavad metsi, okaspuud kuivavad ära. Siis sai mõeldud, et küll oleks hea leiutada selline ravim, mille saaks noorele puule sisse süstida ja siis inimeste põhjustatud mured puud ei ohusta.
Kõrgkooliõpinguid alustasite bioloogias?
Jah, bakalaureusekraad oli bioloogias, täpsemalt seente ökoloogia ja süstemaatika valdkonnas. Paralleelselt sai õpetajakoolitus läbitud, bioloogia ja terviseõpetuse õpetajana. Siis magistriõppes bioloogia didaktika ning bioloogia ja maateaduste haridus doktoriõppes.
Kuidas te õpetajatööni jõudsite? Ja kuidas jõudsite seente juurest tehnoloogia juurde, need on ju täiesti erinevad maailmad?
Niivõrd-kuivõrd. Kõik on omavahel tihedalt seotud. Kuidas jõudsin bioloogiast rohkem õpetajahariduse juurde? Esimene kursus oli hästi tihe, õppida tuli teistmoodi kui koolis, samas keegi ei utsitanud tagant, et iga nädal tuleb õppida. Esimene üllatus oli, kui esimesel eksamil enamik meie kursusest läbi kukkus. Mina sain kolme, teised said järele teha ja said parema tulemuse. Teisel kursusel jäi jälle aega üle. Mõtlesin, et õpiks veel midagi juurde, õpiks terviseõpetuse õpetajaks. Tekkis ka arvutihuvi, sai meisterdatud veebilehti terviseõpetuse teemadel. Aga siis selgus, et terviseõpetus saab olla ainult lisaeriala, ikkagi tuleb muu õpetajakoolitus ka võtta. Nii ta läks.
Kolmandal kursusel tuli pakkumine Värska kooli direktorilt, kes oli bioloogia didaktika loengus külas, et neil on kohe vaja bioloogiaõpetajat, kas keegi tahaks tulla ja proovida. Koos kursuseõega sõitsime direktori autoga kohe Värskasse, vaatasime asjad üle. Ja läksingi sinna tööle, mingit õpetajakoolitust veel suurt läbitud ei olnud. Töö koolis hakkas meeldima. Ja kui meeldima hakkab, on raske lahti saada. Aasta õpetasin Värska keskkoolis, 13 aastat Tartus Mart Reiniku gümnaasiumis bioloogiat, loodusõpetust ja inimeseõpetust.
Valikukoht oli neljanda kursuse lõpus, kas minna edasi biosüstemaatikateadusega või haridusteadusega. Mulle tundus, et saan olla maailmale kasulikum haridusvaldkonnas, minu tehtav jõuab suurema hulga inimesteni. Nii see valik langes. Tiigrihüpe oli Eestis jõudu kogumas, avanesid võimalused teha veebipõhiseid õppematerjale, kasutada kaasaegset tehnikat. Tasapisi liikusin arendustööst teadustöö juurde. 2001 kaitsesin magistritöö „Õpilaste probleemide lahendamise oskuste arendamine õpisimulatsiooniga „Tiigriretk Eestimaal““, 2006 doktoritöö „Probleemilahendus veebipõhises õppes“ (Problem solving in web-based learning environment).
Olete hingelt õpetaja tänagi?
Hingelt õpetaja jah, alati. Hingele annab õpetamine koolis siiski rohkem kui õpetamine ülikoolis. Täiskasvanute õpetamine on teistmoodi põnev, aga see ei anna nii palju otse tagasi kui laste vahetu emotsioon, rõõm uue avastamisest. Ilmselt on täiskasvanute maailm vaoshoitum.
Te räägite ja kirjutate palju tehnoloogilisest kirjaoskusest. Mis see on?
See on oskus ühest küljest kasutada, teisest küljest hinnata, kolmandast küljest arendada ja luua uusi tehnoloogiaid. Sõna tehnoloogia keeleinimeste jaoks võib tähendada laiemat, kui meie siin mõtleme, aga hõlmab siiski mõlemat poolt minu jaoks. Ühelt poolt tehnika, vahendite, õpitarkvara, meetodite kasutamist, teiselt poolt just meetodite arendamist: tehnoloogia kui meetod, kuidas ja milleks midagi kasutada.
Mulle tundub, et kui praegu kuuleme-räägime tehnoloogia kasutamisest õppetöös, siis valdavalt pigem nii, et tuleb osata nuppu vajutada, tuleb osata infot otsida, tuleb osata video kokku monteerida või muud praktilist teha. Vähem räägime tehnoloogias peituvatest loomingulistest võimalustest.
See on pahasti, kui keskmiselt nii välja paistab. Kõik saab alguse eesmärgist. Õpetajal, õpilastel on eesmärk midagi ära teha, midagi selgeks õppida või õpetada. Peame mõtlema, kus moodne tehnoloogia saab appi tulla. Mind häirib sageli see, kui kuulen, et meile meeldis see või teine koolitus sellepärast, et saime teada, et on olemas sellised erinevad tarkvarad, lahendused jne. Harvem kohtame õpetajaid, kes ütlevad, et nüüd ma tean, mille jaoks midagi kasutada ja mida mitte kasutada, ma tean, millal üks või teine tarkvara töötab hästi ja millal mitte. Peame ülikoolis uuriva õpetaja lähenemist väga tähtsaks: et õpetaja esitaks ise endale küsimuse, miks ta midagi teeb, ja kas see, kuidas ta teeb, on kõige tõhusam, kas see on kõigi õpilaste puhul hästi töötav tee. Tahaks palju rohkem seda, et kõigepealt oleks eesmärk, siis usk sellesse, et tehnoloogia aitab paljusid eesmärke paremini saavutada, ja siis julgus proovida, katsetada ning eksida. Eesmärk, usk ja julgus on võtmesõnad, mida tahaks igal pool valjult öelda.
Eksimist kardab eestlane nagu tuld, see tähendab ju, et pole piisavalt hea ega tark ega tubli…
Jah, selline hirm on. Aga eksimine teeb tugevamaks ja võimaldab avastada uusi asju. Kui siduda bioloogiat ja õpetajaharidust ja eksimise teemat, siis teame, et tänu eksimustele me edasi arenemegi. Hästi laias laastus võib öelda, et looduses tuhandest mutatsioonist üks on kasulik, ülejäänud on eksimused. Sama on koolieluga – kui ikka lubame tuhandel õpilasel eksida, siis tuhandest sünnib üks, mis hilisemal vaatlusel ei olegi eksimus. Ärme hindame seda, missugune oli eksimuse tagajärg, vaid seda, missugust mõju eksimus avaldas inimese arengule.
Kuidas siis õpetajate digihirmu maha võtta?
Teaduspõhist retsepti selleks ei ole. Oleme koostöös TÜ arvutiteaduste instituudi ja tehnoloogiainstituudiga, IT Kolledži ja Tallinna Tehnikaülikooliga uurinud, mis on olnud pöördepunktiks, et noor on valinud IT-eriala. Kõige tähtsam on vahetu kokkupuude teemaga. Neil on olnud näiteks oma arvuti, mille nad on saanud tükkideks lõhkuda, millega nad on saanud mängida, nagu soovivad. Jah, teatud hetkedel ähvardavad sõltuvusprobleemid, aga kui arvutikasutus keelata, siis ta ka ei vali seda eriala. Ega õpetajagi ei saa julgemaks enne, kui moodsa tehnika kasutamine muutub talle igapäevaseks harjumuseks. Koolijuhid võiks mõelda, kuidas muretseda kõikidele oma õpetajatele nutitelefon – sundkorras. Kui eelmisel aastal ületas nutiseadmete müük maailmas lauaarvutite müügi, siis see on tulevik. Õpilastel on nutiseade taskus, aga kasutatakse seda peamiselt meelelahutuseks, väga harva õppimiseks. Kui nutitelefoniga õpetajaid on väga-väga palju vähem, on tõsine oht, et tekibki lõhe selle vahel, kuidas õpilased on valmis õppima ja kuidas õpetajad on valmis õppimist toetama. Peame tehnika soetamise sammu astuma.
Õpetaja peab õpetama täna, mõeldes juba 22. sajandi peale. Fantaseerime korraks – 22. sajandi kool, missugune see on?
Usun, et põhilised, juba praegu rakendatavad õppimisviisid ja meetodid on suhteliselt sarnased. Õpitakse ikka sõbralikult üheskoos. Usun, et ruum on teisejärguline, see on ilmselt ümber paigutatav mõne nupu- või mõtteliigutusega. Mis on praegu lapsekingades, on arvutite analüüsivõime kasutamine. 22. sajandil tegutsevad pedagoogilised agendid, kes analüüsivad õppijate tegevust. Mitte ühe õppija, vaid õppijate kogukonna tegevust. Nad annavad soovitusi, ütlevad ka õpetajale, kus ja kuidas peaks too oma rolli muutma. Kaasaegne tehnoloogia ei asenda inimest, vaid toetab hästi õpetajat ja õpilast viimase eripärade arvestamisel. See, mida tänapäeval õpitakse 12 aastat koolis käies, on saja aasta pärast õpitav kuue aastaga, kui mitte kiiremini.
Kui oleksite haridusminister, siis mida teeksite täna teisiti?
Usun, et kõige tähtsam on kasvatada julgust ja suurendada vabadust. Nii õpilaste, õpetajate kui ka koolijuhtide puhul. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, riiklik õppekava püüab siiski selged piirid paika panna. Võiks olla tunduvalt rohkem vabadust. Kuigi paljud piirangud seavad inimesed endale ka ise, ma ei tea, võib-olla ei osata seadust lugeda. Nii et julgust proovida ja katsetada kõike seda, mida praegune haridusseadustik võimaldab, aga et see oleks rohkem toetatud. Edukad ollakse just seal, kus vabadus on suurem: vabadus teistest erineda, vabadus eksida. See tähendab suuremat paindlikkust õpitulemuste tunnustamisel.
Räägime hobidest ka. Või ongi teie töö teie hobi?
Aasta tagasi suvel toimus Margus Pedaste eestvõtmisel 4,2-kilomeetrine sportlik rongkäik ehk õpetajahariduse vedamine. Nii pöörati tähelepanu uuendustele õpetajahariduses. Üheskoos külastati Tartus asuvaid hooneid, kus õpetajaharidust antakse. Foto: erakogu.
Kunagi 1990ndate keskel tehti minust lugu Õpetajate Lehte, mis sai täpselt sellise pealkirja: Minu töö on minu hobi. Siis ei olnud veel oma peret, oligi kool ja ülikool ja õpilased, kellega oli vahva kõike koos teha.
Usun seda, et lähemate kolleegidega peab olema rohkem suhtlust kui vaid töö kaudu. See aitab raskustest üle saada, paremini mõista üksteist, olla tulemuslikum. Pedagogicumi ja haridustehnoloogia keskuse inimestega organiseerime palju selliseid asju, mida võib hobiürituste alla klassifitseerida. Näiteks osalemine Tartu maratonil. Või käime väljas, peame natuke seminari, edasi sportlik õhtu üheskoos, kasvõi matkaraja läbimine.
Minu jaoks on oluline, et füüsiline ja vaimne tegevus oleksid tasakaalus. Lähemate töötajate puhul – koledasti kõlaks, kui ütleksin, et nõuan – aga toetan neid, et nad hoiaksid vaimse ja füüsilise tegevuse tasakaalus. Olen ise tajunud, et kui on tugev vaimne pinge ja pead jõudma palju teha, siis tuleb vahepeal end füüsiliselt liigutada, kasvõi tunnike. Olen spordis aktiivne: natuke jooksmist, rattasõitu, suusatamist, kuulun Tartu rulluisuklubisse.
Pere?
Abikaasa ja kaks last. Poiss on 8aastane, tüdruk 10aastane. Abikaasa on Tartu Kivilinna kooli õppejuht. Lapsed on ka spordihuvilised, püüavad hoida vaimu ja füüsilist tegevust tasakaalus. Matkamine on asi, mida kindlasti kõik koos teeme, eriti ühised loodusmatkad. Julgen öelda, et Eesti on meil läbi matkatud.
Kuidas teil kodus tehnoloogia kasutamisega lood on, kas seate piiranguid?
Perega Pariisis, sest Nuustakul on juba käidud. Foto: erakogu.
Natuke ikka, aga pigem püüame lapsi suunata, et nad suudaksid ise oma tegevusi hoida tasakaalus. Seni on see õnnestunud. Suunan ka oma pereliikmeid tehnoloogiat tõhusalt kasutama ja integreerima seda elulistesse tegevustesse. Nooremal lapsel on telefonis sammulugeja, põnev ju vaadata, palju päevas liigud.
Kas lapsed küsivad teie käest tihti arvutinõu?
Ei, ja ma arvan, et see on täiesti õige. Ma ei usu väga suurtesse koolitustesse, ise otsimine ja avastamine on see, mis edasi viib. Tõsi, väikese toega toimub see kiiremini. 1., 2., 3. klassi laps koos oma kogukonnaga, kaaslaste ja sõpradega on kiiresti õppiv kogukond. Kuuled midagi teiselt, proovid ise järele. Nemad õpivad kiiremini, kui mina suudan õppida.
Mida te senitehtust ise kõige rohkem hindate?
Raske on öelda, et üks asi on tähtsam kui teine. Arvan, et kõik erinevad tegevused on teinud võimalikuks selle, et minu ümber on täna kümmekond noort toredat inimest, kes teevad põnevaid asju ja on õnnelikud selle üle. Näen kõige suurema saavutusena, et TÜ haridusteaduste instituudi haridustehnoloogia keskuses on ühtehoidev, edasipürgiv töörühm. Töö ja hobi on ühendatud, see on kõige väärtuslikum.
Kolleegid ja sõbrad Margusest
Mario Mäeots
Marguse kolleeg TÜ haridustehnoloogia keskuses
Margust tunnen juba kümme aastat. Margus on suurepärane kolleeg ja sõber, keda iseloomustab töökus, sihikindlus ja ettevõtlikkus. Tänu sellele on temast saanud tunnustatud hariduseteadlane ja ma ei liialda, kui ütlen, et suuresti tänu temale on Tartu Ülikooli õpetajakoolitus jõudnud uuele tasemele.
Marguselt olen ennekõike õppinud teadustööks vajalikke teadmisi ja oskusi. Ta on väga hea eeskuju, keda järgida.
Küllike Pedaste
Marguse abikaasa
Kui kaua ma Margust juba tunnen? Väga hea küsimus! Võiks öelda, et sünnist saadik, sest sellel teemal me pereringis ikka aeg-ajalt naljatleme. Nimelt oleme sündinud päevase vahega ja ilmselgelt Tartu sünnitusmajas koos titena olnud. Kui aga tõsisemalt mõelda, siis esmane tutvus sai meil alguse kusagil kooli ajal, ilmselt 9-aastaselt, sest sattusime koos käima Tartu loodusmaja loodussõprade ringis. Küllaltki palju sai selle ühise loodusringis oldud aja jooksul mööda Eestimaad ringi rännatud, loodust uuritud ja isegi teadust tehtud. See oli väga oluline aeg meie mõlema lapsepõlvest. Teismeliseeas läksid aga meie teed eri suundades. Üsna juhuslikult tutvusime taas siis, kui kumbki meist juba koolis töötas. See juhtus üle 15 aasta tagasi ühel seminaril, kus Margus tutvustas õpetajatele oma loodusõpetuse õpikut. Mina läksin toona sinna kui asjahuviline algklasside õpetaja. Mäletan siiani seda tunnet, kuidas arutlesin endamisi, et kust ma seda inimest tunnen. Üsna pea tekkis tore äratundmisrõõm. Nii võiks ju öelda, et meie tutvusel on kolm eritasandilist algust.
Margus on väga avatud ja positiivse suhtumisega rõõmsameelne inimene. Abikaasana ja isana on ta jäägitult hooliv. Samuti iseloomustab teda ka see, et kõik, mida ta ette võtab, seda teeb või soovib teha väga pühendunult ja põhjalikult. Olgu selleks siis pere ja sõpradega veedetud aeg, sportimine, matkamine või tööga seotud asjad. Leida ajalist tasakaalu kõigega tegelemiseks on tal muidugi keeruline olnud, samas mitte võimatu.
Marguselt olen õppinud ilmselt seda, et elus on kõik võimalik, kui väga vaid tahta. Unistustesse peab uskuma! Margusega on väga mõnus koos looduses rännata, tema loodusteadmised teevad kõik käigud huvitavaks ja alati on võimalus teada saada nii minul kui lastel ja ka meie reisikaaslastel midagi uut. Ta oskab seda teha põnevalt sütitavas ja muidugi temale omases humoorikas võtmes.
Jaan KõrgesaarTartu Ülikooli haridusteaduste instituudi juhataja
Tunnen tehnoloogiahariduse professorit Margus Pedastet õige põgusalt juba kümmekond aastat, lähemalt neli aastat, eriti tihedalt viimased kaks ja pool aastat ehk alates ajast, mil kahe dekaani ja rektoraadi mõttevahetuses sündis idee, mis muutis … kui mitte kogu maailma, siis haridusteaduste instituuti kindlasti ja suurel määral. Jutt on teostunud ideest valida Margus Pedaste selle instituudi haridustehnoloogia professoriks. Margus Pedaste pole selles instituudis kaugelt ainus oma vallas pädev, kaugelt ainus uusi vaateid avav, kaugelt ainus hingelt noor ja kõrge töövõimega. Siiski on ta üks väheseid, kel kõik need omadused üheskoos. Kes väljendab siiralt oma usku ja veendumust, et kõike saab paremini nii kohalikul kui ka euro- ja maailmatasemel, et uus meedia on selleks, et seda hõlmata, muuta hädast trumbiks. Kes innustab ja mobiliseerib on kaastöölisi, kuid mitte ainult neid. Kui ma suudaksin seda kõike Marguselt „ära“ õppida, ületaksin ma iseend kõige oma hädadega. Olen suutnud Margust vaid tagasihoidlikult toetada astuma mõnda olulist sammu ning mul on hea meel tema edu üle.
Madli Leikop
