Kelle oma on õppimine? Ilmingupõhisest õppimisest Otavan Opisto e-õppes ja võrgustikes

Soomes asuv Otavan Opisto andis õpilastele õppimises vabad käed aastal 2007, kui e-õppes teostati täiskasvanute gümnaasiumi õppurite osalusel esimene ilmingupõhise õppe proovikursus. Uuritavaks ilminguks oli tookord Läänemeri. Esimese vaimustuse lahtumise järel on õppeasutuses nüüdseks uuritud ligi 40 erinevat tegeliku elu nähtust alates piraatlusest ja lõpetades nälja, janu ning heaoluriigiga. Mida siis kujutab endast ilmingupõhine õpe, sellest kirjutavad HITSA hariduskonverentsi välisesinejad, Soome eksperdid Taru Kekkonen ja Aki Luostarinen.

Ilmingupõhine õpe – mis see on?

Ilmingupõhise õppe all mõistetakse terviklikku, sageli õppeainete vahelisi piire ületavat, uurivat õppimise käsitlust. Uurimisobjektiks on reaalse maailma autentsed nähtused, nendega seonduv informatsioon ning oskusi õpitakse õppeainete vahelisi piire ületades. Õppijad tegutsevad aktiivselt, uurivad ning loovad uusi teadmisi.
Õppimine algab õppija isiklikust huvist ning on tihti kogemusepõhine. Õpetaja ülesandeks on eelkõige olla õige suuna kättenäitaja, mitte varem „valmisnämmutatud“ teadmiste edasiandja. Eesmärgiks on see, et õppijad tajuksid erinevate infokildude asemel tervikpilti, asjadevahelisi seoseid ja põhjuse ja tagajärje suhteid. Ilmingupõhist õpet võib ellu viia näiteks probleemõppena või uuriva õppemeetodi abil.

Õppijal on ilmingupõhises õppimisprotsessis palju vastutust ja otsustusõigust. Oma õppimisprotsessi eest vastutuse võtmine nõuab õppijalt harjutamist ja enesejuhtimist. Õpetaja juhendamine sõltub õppija individuaalsetest vajadustest: mõnel on enam tuge vaja õpioskuste ja enesejuhtimise arendamises, teine vajab abi sisulistes küsimustes.

Kuidas toimub? Kuidas tundub?

Praegu uuritakse Otavan Opistos õppeaastas viis kuni kuus ilmingut. Tegevus koondub avatud ja avalikku võrgukeskkonda http://ilmiöpohjaisuus.ning.com, kus õppijad Soomest ja mujalt maailmast pääsevad koos mingit nähtust uurima. Ilming käivitatakse tihti ühiste mõttetalgutega, kus õppijate erinevad ideed koondatakse ühise (virtuaalse) laua ümber. Mõttetalgutel välja käidud ideedest leiab õppur lõpuks talle huvi pakkuva vaatenurga. Ilmingut hakatakse uurima õpetajate ja juhendajate toel õppijat ennast huvitavast vaatenurgast, kust uurimist laiendatakse ka uutele, õppija jaoks võõrastele radadele. Tundub, et see motiveerib õppijat tegelema ka õppeainetega, mis eelnevalt on olnud vastumeelsed.
„Minu jaoks on inglise keel selline õudusunenägu, et ma ei salli seda kohe üldse,“ räägib juba rohkem kui kümmet ilmingut uurinud e-gümnasist Susku. „Aga ma otsustasin sellega tööle hakata. See võiks olla ilmingupõhisena talutavam, kui saan valida, mis mind huvitab. Ma tegin inimestega intervjuusid reisimise tulevikust. Tegin neist kollaaže inglise keeles ning esitlesin seejärel ökoloogilise reisimise võimalusi Austraalias.“

Niimoodi kursust läbides on õppijale antud palju vabadust valida isiklik lähenemisnurk, tööviis ning lõpptoodangu vorm. See erineb tavapärasest Soome koolikultuurist, kus tihti õpetaja määrab, mida, millise aja jooksul ja mil viisil õpitakse. Näiteks nähtuse aeg ja energia käsitlemisel võib üks õppija hakata uurima aega ja energiat füüsikalises mõttes, teine oma hingelise heaolu, kolmas jätkusuutliku arengu ja energia säästmise seisukohalt. Igaühe vaatenurk ja tõlgendus loetakse sobivaks ning iga õppijat juhendavad sobivad aineõpetajad.

Ilmingupõhist õpet võib muidugi ellu viia ka rohkem piiritletuna, kuid oluline on, et uuritav ilming oleks reaalsest maailmast ning uuritakse õppeainete vahelisi piire ületades, koostöös. Ilminguprotsessis on oluline ühine ideede genereerimine ning kaaslaste aitamine ja tagasiside andmine teiste õppijate töödele. Kuigi igaühel on oma vaatenurk, on õppeprotsess jagatud ja ühine.

Erinevad lähenemisviisid ja õppijakesksus

Kooli üks ülesanne on arendada teadmistepõhist üldharidust. Eesmärgi saavutamisel piirdutakse siiski murettekitavalt sageli seostamata faktikildude päheõppimise ning nende testimisega. Ilmingus saab õppija ise valida, mida ta sel hetkel peab enda jaoks oluliseks õppida ja arendada, samuti viisi, kuidas uut infot luua ja omandatud oskusi nähtavaks teha. Õpetaja aitab õppijal valida neid pädevusi, mis tulevikku silmas pidades on olulised. Info tootmise ja töötlemise viise on mitmeid, alates maalikunstist videote filmimise, blogimise või ka traditsioonilise essee kirjutamiseni välja. Koostöös õpetajate ja kaasõppijatega otsitakse sobivad IKT vahendid ja võimalused, mille abil õppimine ja info tootmine ka distantsilt õnnestuks.

Ilmingupõhise õppe raames loodud kodutöö.

„Ilmingupõhist õpet alustasin rootsi keele ja jõustava (empowerment) fotograafia kursustega. Piltidele tegin Wixi-sse oma lehekülje. Seejärel innustusin psühholoogiast, mida käsitlesin ilmingupõhises blogis. Ja lõpuks ilmingu pärliks kujunenud lugemisring. Selles sain oma loovuse tõeliselt valla päästa,“ kirjeldab õppija Susanna ühe ilmingu tagasisides.
Erinevad lähenemisviisid ja õppijakesksus ei vähenda teadmistepõhiste valmiduste tähtsust, vaid annab õppijale võimaluse võtta ilmingut uurides kasutusele just neid tulevikus olulisi pädevusi ja teadmisi, mis on riiklikus õppekavas ette nähtud erinevates õppeainetes omandada. Kuigi igal põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajal peaks olema teatud ühine ja mingis mõttes ka ühtsetel alustel mõõdetav teadmiste ja oskuste pagas, ei saa ega või neid teadmisi ja oskusi igaüks omandada alati täpselt samas taktis ja ühesugusel viisil.

Kogemuslikkus ja ilmingupõhisus tulevases riiklikus õppekavas

Kogemuslikku ja mängulist õppimist, õppimisega seotud tunnete arvesse võtmist, laiapõhjalise pädevuse arendamist ja õppeainete vaheliste piiride ületamist hakatakse üha enam rõhutama aastal 2016 Soomes jõustuva riikliku õppekava põhimõtetes: „Õpetamise keskse eesmärgina on luua vundament õpilase laia üldhariduse kujunemisele ning maailmapildi avardumisele. Selleks vajatakse teadmisi ja oskusi nii eri teadusaladelt kui ka neid läbivaid ning ühendavaid pädevusi. […] Ühtlustamine […] aitab õpilastel ühendada erinevate ainevaldkondade teadmisi ja oskusi ning koostöös teistega seostada neid meelepäraseks tervikuks.“
Põhikoolis tuleb igale õpilasele anda võimalus vähemalt üheks mitut õppeainet hõlmavaks ilmingupõhiseks kursuseks õppeaastas. Gümnaasiumis omakorda kasutatakse mõistet teemaõpingud ning õppekavasse tuleb kohustuslikuna kolm õppeainete piire ületavat teemakursust: mõtlemisoskusi arendav kursus, infotehnoloogilisi ja suhtlemisoskusi arendav kursus ning praktilise tööna sooritatav kursus.