Õpilased õpetavad õpetajaid

15. aprillil toimub Tallinnas HITSA kevadkonverentsi eelkonverents õpilaselt õpetajale – „Kuidas me tegelt õpime?“. See, et terve päeva õpetavad õpilased õpetajaid, teevad ettekandeid ja juhendavad kõiki töötube, on erandlik mis erandlik, põnev muidugi ka. Nii õpetajatele kui – õpetajatele! Uurisime, kuidas õpilastel ettevalmistused lähevad ja kuidas nad siis tegelikult õpivad ning kodutöid teevad, mis IT-salanippe kasutavad. Vestlusringis on Liina-Liis, Nils Holger ja Aleksander Ott.

Vasakult Aleksander Ott Maripuu, Liina-Liis Nõmm, Nils Holger Kõomägi. Fotod: Madli Leikop

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi abiturient Liina-Liis Nõmm teeb konverentsil koos oma eesti keele õpetaja Anu Kellaga ettekande „Mil määral valmistab tänapäeva kool õpilaste ja õpetajate arvates noort inimest ette iseseisvaks eluks“. Liina-Liis viib kuulajateni info, mida õpilased asjast arvavad, mis võiks teisiti olla. Anu Kellalt tuleb õpetajate visioon, kuidas aasta või viiekümne pärast võiksid koolis asjad olla.

7. klassi õpilased Nils Holger Kõomägi, Aleksander Ott Maripuu ja Linda-Riina Võeras juhivad töötuba 40 õpetajale „Kuidas tehakse kodutöid?“.

Liina-Liis: Olen HITSA tegemistega seotud olnud üle aasta, olin ka eelmisel aastal kevadkonverentsil abiks. Õpetaja Ingrid Maadvere ühel päeval ütles, et on plaan teha selline konverents. Ta võttis mind ja veel paar õpilast esimesele koosolekule kaasa ning sealt hakkas asi jooksma.
Mina suhtun sellesse väga positiivselt, et õpilased õpetavad terve päeva õpetajaid. See on meie võimalus anda tagasisidet, kuidas meie asju näeme.
Nils Holger: Meil on varasem kogemus esinemisega, oleme Mektorys esinemas käinud, mina olen käinud rääkimas, kuidas õppisime programmeerima. Ingrid teadis, et meil on kogemus ja meie peale võib loota.
Aleksander Ott: Ühel söögivahetunnil tuli Ingrid minu juurde ja ütles, et sel aastal on õpilaskonverents. Mõtlesin, et võib täitsa tore olla. Arutasin, millest rääkida, ja kutsusin Nilsi ka.

Kas õpetajad vajavad õpetamist, mida lapsed tegelikult nuti- ja IT-vidinatega teha oskavad, kuidas neid õppimises kasutavad?

Liina-Liis: Minul on õpetajatega vedanud, olen väga rahul. Kui klass on andnud õpetajale tagasisidet, siis seda on kuulda võetud. Õpilased märkavad asju, mida õpetajad ei pruugi märgata. Midagi, mis meie jaoks on enesestmõistetav, aga nende jaoks mitte, ja vastupidi ka.
Aleksander Ott: Huvitav ja põnev mõte, mis teeb konverentsi erilisemaks ja teistsuguseks. Arvan, et õpetajatele see isegi meeldib. Näevad kooli ka teise nurga alt, õpilase vaatepunktist.
Nils Holger: Loodan, et õpetajad võtavad meid hästi ja rahulikult vastu, kuigi võivad kuulda palju uusi asju. Loodan, et nad mõistavad, kuidas õpilastel tegelikult õppimisega asjad käivad.

Kuidas te siis tegelikult õpite, kas see, mida koolis teete ja mis väljapoole paistab, ei olegi õppimine?

Liina-Liis: Oleneb teemast ja ainest. On aineid, kus on rohkem paaris- ja grupitöid, siis teed õhtul grupiga Facebookis Google Docsiga esitluse valmis. Minu klass on alati hästi tugev klass olnud, igaüks on enda eest väljas. Et õhtul koos teeme ülesanded ära, keegi ütleb ette ja ridamisi läheb mahakirjutamiseks, seda pole olnud, vähemalt ma ei tea, et oleks. Jah, aitame üksteist, kui on vaja, seletame teemasid, aga igaüks vastutab enda eest ise.
Nils Holger: Tegelikult kasutame hästi palju elektroonikat ja arvuti kaudu suhtlemist. Kui ei tea midagi, küsid suhtluskeskkonnas sõbralt või otsid internetist. Nüüd on palju rakendusi ja äppe, mida kasutada õppimisel. Neist räägime oma töötoas ka. Õpetajad näevad töötoas õppimise teist külge: kõik ei käi töövihikute abil, palju on õpilaste endi välja mõeldud omalaadseid õppimisvõimalusi. See ei tähenda, et kasutan mingit kodulehte ja kopeerin-kleebin. Paljud õpivad Skype’i abil: teevad rühmakõne, igaüks on oma arvuti taga, aga arutavad koos, samas teevad paralleelselt kirjalikku grupitööd, mõtlevad, mida kirja panna. Igaühel on omad teadmised, mida saab kasutada.
Aleksander Ott: Ma arvan, et õpetajad isegi aimavad, mis vahendeid me õppimiseks kasutame, aga nad ei pruugi selles kindlad olla. Tehnoloogia on nii arenenud, et mõne silmapilgu jooksul saan ükskõik kus suhelda kaaslasega, kes elab teises linna otsas, ta saab kohe seletada, mis õppida jäi või kuidas ülesannet lahendada.
Liina-Liis: Minu klass – meie oleme vana kooli omad. Guugeldan küll vajadusel valemeid, aga mingeid erilisi programme õppimiseks ei kasuta. Aeg on nii kiiresti edasi arenenud. Kui mina 2003. aastal kooli tulin, oli IT üsna null, nüüd, 2015. aastal õpetatakse programmeerimist. Selle arengu toob konverents hästi esile.

Liina-Liis, sina arutled konverentsil, kas kool valmistab õpilasi ette tegelikuks eluks. Missugune oleks praegu lühikokkuvõte?

Liina-Liis: Arvamusi on olnud vastakaid. Meie koolis tehtud küsitlusest tuli välja, et IKT on tundides kasutusel hüplikult. Näiteks praktiline keemia on arvutiklassis, 11. klassis oli Wolframi projekt (statistikahariduse projekt) arvutiklassis, aga keeleklassidel ei ole arvutiklassis tunde. Nii et see on väga õpetajapõhine. Nooremad kirjutasidki, et neil on piisavalt IKTd, gümnaasiumiosa, et võiks rohkem olla. Põhiarvamus oli, et võiks olla rohkem aineid, mis õpetaksid tulevikus hakkama saama, kasvõi et ei jääks pangatoimingutega hätta ja teaksin, mis on pensioni III sammas. Psühholoogiat ja majandust võiks rohkem olla.

Mida arvate ja loodate, kuidas õpetajad teie esinemistele reageerivad?

Liina-Liis: Loodan, et nad saavad aru, mis me öelda tahame. Esinejana on minu roll ikkagi infot edastada, kas teised 100% nõustuvad või mitte, ei ole meie teha.
Aleksander Ott: Midagi hirmsat ei ole, räägimegi sellest, mida kasutame kodutööde tegemisel. Missuguseid rakendusi ja äppe kasutame, millised kodutööd meeldivad ja milliseid eelistaksime teha. Eelistus oleneb inimesest. Minule meeldib õpiku järgi õppimine, kui on õpikust antud tekst ja ülesanded, mida peab täitma. Mõni tahab äppidega mängida, mõni töövihikut täita. Üritamegi rääkida kõikidest versioonidest, kuidas õpitakse.
Kas elu nutiseadmeteta on teie jaoks veel üldse mõeldav?
Nils Holger: Siiski on. Mina ei olegi nii seotud oma nutiseadmega, vaatan sealt, mis õppida anti, vahel mängin, vahel vaatan YouTube’i videoid. Kasutan rohkem arvutit. Nutiseade teeb kõik asjad lihtsalt kiiremaks.
Aleksander Ott: Eks muidugi saab hakkama, inimesed on ju enne nendeta hakkama saanud. Aga keerulisemaks läheb.

Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi 3.c klassi õpilased Lysanna Holm, Lisett Nukki, Elis Ulla, Oliver Järg, Jarko Alt võtavad konverentsil osa töötoast „Kolmanda klassi nutipäev“. Õpetaja Petri Asperki juhendamisel näitavad nad koos klassikaaslastega, kuidas ja milleks 3. klassi õpilane nutiseadet kasutab. Sellest uudiskirjale rääkima olid nad ka nõus, ja kõigepealt loetlesid, kellel mis nutiseade või IT-vahend on, olgu kodus või päris isiklik. Kokku sai korralik hulk riistvara: neli nutitelefoni, neli sülearvutit ja üks tahvelarvuti.
Küsimustele, kas koolipäeva jooksul võivad nutitelefonid kogu aeg lastel käeulatuses olla ja kuidas nad nutiseadmeid õppimiseks kasutavad, sain järgmiseid vastuseid:

• Võivad olla, aga ükskord juhtus nii, et kõigile hakati helistama, ja siis õpetaja ütles, et kui nii edasi läheb, tuleb telefonid kokku korjata.
• Vahetunnis võime teha ükskõik mida, aga tunni ajal võib kasutada, kui on vaja. Ja vahel võib emale hästi tähtsa kõne teha.
• Vahetunnis mängime vahel sama mängu koos telefonis, vahel kuulame muusikat.
• Mina ei ole üldse vahetunnis telefonis, mängin lihtsalt sõpradega. Mängime harki-kulli ja plaastri-kulli. Et kui kolm korda on saanud kull sind puudutada, siis lähed haiglasse. Ja kui järgmine tuleb haiglasse, siis sina saad välja.
• Arvutitunnis kasutame. Ükskord mängisime Kahooti. Meil on üks kord nädalas reedeti informaatikatund, üks tund oleme lauaarvutites, teine kord tahvelarvutitega meie klassis.
• See on toredam tund, kui lähme arvutiklassi või kui õpetaja toob tahvelarvutid. Mulle meeldib väga arvutiga tegeleda. Sõbra käest sain programmi, teen Minecrafti animatsiooni.
• Kui on ülesanne, et mine kuskile kodulehele, siis ma lähen ja otsin sealt, mida vaja.
• Peame uurima erinevaid programme. Ükskord anti tunnis kõigile tahvelarvutid. Tahvlile olid kirjutatud valdkonnad: muusika, kehaline kasvatus, kunst, matemaatika, eesti keel. Pidi otsima tahvelarvutist programme, mis sobiksid nende valdkondadega. Näiteks matemaatikaga sobib kalkulaator, muusikaga mingi muusikariist, kunsti alla joonistamismäng.

Küsimus, mida nemad õpetajatele õpetaksid, võtab lapsed väga mõtlikuks. Äkki nad ei oska mingit programmi alla tõmmata? Äkki nad ei oska Minecrafti installida, seal mängida ja liikuda? Äkki nad ei oska programmeerida? Äkki ei oska nad mõnd äppi kasutada? Võib-olla kardab mõni intervjuud anda? Aga üldiselt leitakse, et õpetajad oskavad küll ja ikka kohe kõike.

Laste lemmikäpid või -programmid? Instagram ja Minecraft, mitu korda mainitakse ära Facebook, Skype, Robbery Bob, Geometry Dash.
Aga kui nutivahendeid üldse ei oleks, kas saaksite hakkama? Võib-olla natuke jääks hätta, aga põhimõtteliselt saaks hakkama – kõlab ühine otsus.

HITSA hariduskonverents algab 15. aprillil õpilaste poolt läbi viidava eelkonverentsiga „Kuidas me tegelt õpime?“, mille ettekandeid peavad ja töötube juhivad noored Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Nõmme Põhikoolist, Virtsu Koolist jm. Eesmärgiks on õpilase vaatevinklist tutvustada õppimist ja õpetamist mõjutavaid tegureid ning seda, mida õpilased koolilt ja õpetajalt ootavad.